Hülged Eesti rannikul: mida näitas viimane talvine loendus
Kaks hüljeliiki jagavad Eesti rannikuvett, ja talvine loendus on hetk, mil nende edu töepoolest kokku liidetakse.
Eesti rannikvesi on koduks kahele hüljeliigile — hallhüljele ja viikhüljele —, kelle elu jälgitakse nii teaduse kui kaitse eesmärgil aasta ringi. Kõige täpsem pilt tuleb aga talvel, jäävahepealsel ajal, kui loendajad laevadelt rannikuvööndit läbi käivad ja jääpankadel vedelevaid loomi kokku loevad.
Kaks liiki, kaks eluviisi
Hallhüljes on Läänemere suurim hülg ja Eesti ranniku tavalisem külaline — teda võib näha pea kõikjal, kus on kive või jää serva, kus peatuda. Viikhülges on väiksem, arvukam Läänemere põhjaosas ja tundlikum jääolude suhtes, sest ta poegib jää sees. Kaks liiki täidavad rannikuökosüsteemis veidi erinevaid rolle:
- Viikhülges eelistab avamere kalaparvi ja jääserva
- Mõlema arvukus kajastab kalarikkust ja mere tervist
Just seepärast on hülged heaks näitajaks: kui nendel läheb hästi, läheb hästi ka Läänemere põhjaelustikul.
Kuidas loendus käib
Talvine hülgede loendus on standardiseeritud töö: korduvad marsruudid mööda rannikut ja jäävälja, samad meetodid igal aastal, et numbrid oleksid võrreldavad. Loendajad määravad liigi, loomade arvu ja asukoha ning seejärel andmed koondatakse keskkonnaameti ja teadusasutuste poolt. Üksik aasta number iseenesest ei ütle veel midagi — oluline on pikaajaline rida, kust paistavad pöörded.
Mida numbrid meile ütlevad
Läänemere hülged on viimase poolteise sajandi jooksul läbi teinud dramaatilise teekonna: küttimine viis populatsioonid peaaegu kadumiseni, seejärel kaitse ja saastetaseme langus on arvukust taastunud. Eesti ranniku hülgede tänane lugu on edulugu koos küsimärkidega — kliimamuutus muudab jääolusid, mis viikhülgele on otseselt eluliselt tähtis, ja kalavarud võrgusilma all nihkuvad. Numbrid, mida igatalvine loendus annab, on viis seda lugu edasi kirjutada faktide põhjal.
Kust hülgeid näha
Hülgevaatlus ei nua spetsiaalset varustust, vaid kannatlikkust ja õiget kohta:
- Jääservadelt ja kividelt, kus loomad päevituvad
- Paadiga sõites distantsi hoides — hüljes peab saama rahu
Kaks nõuet vaatlejale: koer rihmas ja vahekaugus vähemalt paarsada meetrit. Häiritud hülges, kes kivilt või jäält vette söstab, kulutab energiat, mida tal talvel pole üle.
Hülge ja inimese naabruses
Hülged ja kalurid on Läänemere rannikul naabrid olnud sajandeid ja naabrus pole alati lihtne: võrkudesse sattuv hüljes teeb kahju ja kalur vihastab. Täna otsitakse lahendusi, mis mõlemale poolele sobivad — hirmutuskadside ja võrkude kohandamine, kalapaikade ja hülgerahuude eraldamine, kalanduse ja kaitse ühine arutelu. Lääne-Eesti rannikul, kus hülged on arvukamad, on see jutuaineks igal talvel. Mõistev suhtumine on siin praktiline küsimus, mitte sentimentalism: rannik, kus hülges ja kalur teineteist taluvad, on rannik, kus mõlemal on kohta.
Korduma kippuvad küsimused
Kas hülged on ohustatud?
Läänemere hülged on kaitse all ja nende arvukus on taastunud, kuid jääolude muutus ja kalavarude kõikumine panevad olukorda jätkuvalt tähele panema.
Miks hülgeid loendatakse just talvel?
Siis on loomad jää ja kivide peal koondunud ja hästi loetavad — suvel hajuvad nad vees ja loendus oleks ebatäpne.
Mida teha, kui leian haige või surnud hülge?
Teavita keskkonnaametit — igast teatest täieneb pilt ja haiged loomad saavad vajadusel abi.
Kas hüljed tulevad kaldale?
Jah — eriti sügisel ja kevadel võib hülgeid näha kividest ja madalatest rannikutest; koer rihmas ja vahemaa hoidmisel on kaks reeglit, mis vaatluse loomale kahjuta teevad.