Kuidas elada kauem ja vananeda tervemalt?
Tipptehnoloogiad paljastavad inimese vananemise peensusi ja innustavad uurima ravimeid, millega vananemist aeglustada või isegi tagasi pöörata.
Teadlased oskavad hiirte elu pikendada. Elundi siirdamise järgse äratõukereaktsiooni vastu laialdaselt kirjutatav ravim rapamütsiin pikendab keskealiste hiirte oodatavat eluiga tervelt 60 protsenti. Senolüütikumid aitavad vanadel hiirtel jääda krapsakaks veel kaua pärast nende eakaaslaste surma. Diabeediravimid metformiin ja akarboos, äärmine kaloritarbimise piiramine ja – ühe biotehnoloogia investori arvestuse järgi – veel umbes 90 sekkumist hoiavad hiired laboripuurides ringi sibamas tubli tükk aega pärast nende tavalist eluiga. Uusim võte on häkkida sisse vananemisprotsessi endasse, et vanad rakud nooremaks ümber programmeerida.
„Kui oled hiir, siis sul veab, sest su elu saab väga mitut moodi pikendada,“ ütleb molekulaarbioloog Cynthia Kenyon, kelle aastakümnetetagune läbimurre selles valdkonnas andis tõuke praegusele uuringute buumile. „Ja pikaealised hiired tunduvad väga õnnelikud.“
Kuidas on lood inimesega? Kui palju suudavad teadlased meie eluiga venitada? Ja kui kaugele peaksid nad minema? Aastatel 1900–2020 pikenes inimese oodatav eluiga üle kahe korra, 73,4 aastani. Sel märkimisväärsel kasvul on aga olnud oma hind: krooniliste ja degeneratiivsete haiguste märgatav sagenemine. Vananemine on endiselt vähi, südamehaiguste, Alzheimeri tõve, 2. tüübi diabeedi, artriidi, kopsuhaiguste ja peaaegu kõigi teiste tõsiste haiguste peamine riskitegur. Raske on ette kujutada, et keegi tahaks elada palju kauem, kui see tähendab rohkem aastaid nõtrust ja teistest sõltumist.
Ent kui hiirkatsed viivad ravimiteni, mis koristavad ära vanaduses nii palju tervisehädasid põhjustava molekulaarse ja biokeemilise prahi või aeglustavad selle kuhjumist – või veel parem, hoiavad selle ära –, siis jõuaksid palju rohkemad meist 80. või 90. eluaastate keskpaika ilma valude ja vaevusteta, mis võivad teha need aastad kahe otsaga õnnistuseks. Ja rohkemad võiksid elada inimese maksimaalseks elueaks peetava vanuseni, 120–125 eluaastani. Praegu jõuavad ligilähedalegi vähesed. Arenenud tööstusriikides elab saja-aastaseks iga 6000. inimene ja üle 110 aasta elab üks viiest miljonist. Rekordiomanik, prantslanna Jeanne Calment suri 1997. aastal 122 aasta ja 164 päeva vanuselt.
Inimese bioloogiat näib olevat võimalik optimeerida pikema eluea suunas. Seda, kes koodi murrab, ootab kujuteldamatu rikkus. Mõni ime, et investorid valavad sellesse miljardeid. Kulutuste buumi juhatas sisse Google, asutades 2013. aastal firma Calico Life Sciences, kus Kenyon on vananemisuuringute asepresident. Mõne viimase aastaga on sellesse valdkonda investeerinud tehnoloogiamagnaadid, värsked krüptomiljonärid ja viimati Saudi kuningapere. Näib, et igaüks, kellel on raha, mida põletada, panustab vananemisuuringute järgmisele – või õieti esimesele – suurele läbimurdele.
Seda tööd võimaldavad tehisaru, suurandmed, rakkude ümberprogrammeerimine ja üha täpsem arusaamine mustmiljonist molekulist, mis meie keha töökorras hoiavad. Osa teadlasi räägib isegi vananemise ravimisest.
Inimene on igavesest noorusest unistanud aastasadu. Kuid veel 30 aastat tagasi oli vananemise ja pikaealisuse uurimine selline teaduse tagahoov, et Cynthia Kenyonil oli keeruline leida endale noori teadlasi appi katseteks, mis selles valdkonnas otsa lahti teeksid. Toona San Francisco California Ülikoolis töötanud Kenyon muutis tillukestel ümarussidel, keda nimetatakse varbussideks, üht geeni ja kahekordistas nende eluea. Mutantsed ussid ka käitusid nooremana: vingerdasid mikroskoobi all vallatult ringi, sellal kui nende muundamata eakaaslased lebasid nagu tukunuiad.
Kenyoni jahmatav avastus näitas, et vananemine on mõjutatav – geenide, raku signaaliülekande radade ja biokeemiliste signaalide kaudu kontrollitav. „Kogu asi muutus millestki kaugest ja ebamäärasest tuttavaks teaduseks, millest kõik aru said,“ ütleb ta. „Ja seda võisid teha kõik. Nii et inimesed lihtsalt hüppasid paati.“
Usside ja hiirte surma edasilükkamine ei tähenda siiski, et see toimib ka inimesel. Lühikest aega näis, et vanusega kuhjuvaid kahjulikke rakke tapvatest senolüütikumidest saab esimene vananemisvastane ravi, mis läbib heakskiidu kadalipu. Üks esimesi kliinilisi uuringuid, väga oodatud uuring ühe osteoartroosiravimi kohta leidis aga, et see ei vähendanud paistetust ega liigesevalu paremini kui platseebo. Nüüd katsetavad teadlased ja biotehnoloogiafirmad senolüütikume varajase Alzheimeri tõve, pika COVID-i, kroonilise neeruhaiguse, vähist paranenute põduruse ja pimedaks jäämisega lõppeda võivate diabeedi tüsistuste raviks. Käimas on teistegi vananemisvastaste ainete kliinilised uuringud. Siiani pole aga mitte ükski hiirtel nii hästi toiminud eksperimentaalne ravim turule jõudnud.
Kenyoni sõnul on võimalikke lähenemisviise palju. „Me ei tea siiski, kas ükski neist toimima hakkab,“ lisab ta. „Aga äkki hakkavad nad kõik! Võib-olla toimivad nad suurepäraselt kuidagi kombineerituna. Hea uudis on praegu see, et inimesed on hakanud võtma selliseid uuringuid tõelise teadusena. Nad on võimaluste suhtes põnevil. Me peame lihtsalt proovima paljusid asju. Ja seda tehaksegi.“
Immuunsüsteemi noorendamine
Kui kohtusin Silicon Valleys pensionile jäänud biomeditsiini inseneri Walt Cromptoniga, oli ta 69-aastane, valge juuksepahmaka, valge kitsehabeme ja vananemise suhtes sünge nägemusega. „Olen selles eas, kus ma keerlen üha kiiremini ja kiiremini vetsupoti põhja poole,“ ütleb ta. „Ringi vaadates näed, et järjest rohkem eakaaslasi sureb ja põeb hirmsaid haigusi. Sul on valusid ja vaevusi vähe, aga siis äkki hakkab joostes põlv valutama ja nii edasi. Kui üht häda pole, siis on teine.“
Sellise mõtteviisiga pole üllatav, et vananemise ja eluea pikendamise uurimisest sai Cromptoni kinnisidee. Ta luges hiirtega tehtud uuringuid. Ta käis abiks pikaealisuse laboris, ehitades riiuleid ja jooksutades seadmeid. Ta käis konverentsidel, kus teadlased rääkisid vananemise tunnustest, läbipõimunud viisidest, kuidas asjad kehas ajapikku viltu kisuvad.
Telomeerid on koromosoome kaitsvad korgid. Aja jooksul nad lühenevad, genoom muutub ebastabiilseks ja vähki põhjustavaid DNA mutatsioone tekib juurde. Toimuvad muutused epigenoomis – ühendites, mis haakuvad DNA külge ja reguleerivad geenide aktiivsust. Mõned rakud muutuvad senestsentseks: lakkavad normaalselt talitlemast, aga ei sure, vaid eritavad põletikku tekitavaid aineid. Toitainetele, lipiididele ja kolesteroolile reageerivates juhteteedes tekkivad häired ajavad sassi ainevahetuse. Ja seda loetelu võib pikalt jätkata. Küsimuses, kuidas need muutused üksteist mõjutavad või millisega on kõige tähtsam tegeleda, puudub konsensus.
Ühel konverentsil kuulis Crompton USA teadlast Gregory Fahyt selgitamas oma teooriat, et immunoloogilist vananemist võib olla võimalik tagasi pöörata, kui ravida harkelundit, rindkeres asuvat väikest nääret, mis stimuleerib haigustega võitlevaid T-rakke. Fahy otsis vabatahtlikke, testimaks oma ideed, et inimese rekombinantse kasvuhormooni süstid, millega on aastakümneid ravitud laste kasvupeetust, võivad harkelundit ja keha hääbuvaid kaitsemehhanisme noorendada. Fahy oli seda kaheksa aastat aeg-ajalt endale süstinud, ja oma tihedate tumepruunide juuste ja noorusliku entusiasmiga paistis ta olevat pensioniealise kohta kadestusväärses vormis. Crompton pani end kirja.
Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Pika elu saladus" (august 2024).
