Tutanhamon - vaaraost superstaar
Tutanhamoni lugu on uskumatum kui väljamõeldis. Ta sündis ketserluse ja segaduste ajal ning päris juba lapsena Egiptuse trooni koos tohutu rikkuse ja võimuga. Ta suri teismelisena ja maeti koos kujuteldamatute aaretega. Rohkem kui 3300 aastat hiljem, kui uudis Tutanhamoni hauakambri avastamisest levis kulutulena üle maailma, sai temast kuulsus. Tema erakordne tähesära pole tänapäevani tuhmunud.
1332. aastal e.m.a tõusis Egiptuses pärast segaduselooriga ümbritsetud troonipärimist troonile väike poiss. Vaid kümne võimul oldud aastaga tõi ta pärast oma eelkäija vallandatud ketserlikku terrorit tagasi austatud traditsioonid ja mõningase rahu. Tema valitsusaeg viis Egiptuse oma endise hiilguse taastamise kursile – kuid selle saatuse täideminekuks pidi ta surema.
Kuldaaretest tulvil hauakambri poolest kuulus Tutanhamon oli Vana-Egiptuse hilisema ajaloo kujundamisel pöördeline tegelane. Hiljutine teooria, et ta võidi matta ühe kuningliku sugulase, võib-olla isegi imekauni kuninganna Nofretetega samasse hauakompleksi, on viinud tema hauakambrite kõrgtehnoloogilise uurimiseni ja taaselustanud huvi ühe ammumöödunud hiilgeaja asjade vastu. Selle noore valitseja elu ja surma lugu oma salapäraste keerdkäikudega pakub enam kui sada aastat pärast tema viimse puhkepaiga avastamist ikka veel põnevust.
Tutanhamoni enneaegne lahkumine 1322. aasta paiku e.m.a tõenäoliselt šokeeris tema alamaid – ja tekitas neis sügavat ebakindlust tuleviku suhtes. Poissvaarao Tutanhamon valitses 18. dünastia lõpus, mil Egiptus oli saanud tohutult rikkaks ja mõjuvõimsaks. Riik oli õitsenud üle tuhande aasta, hoides alal traditsioone, mis olid tekkinud juba enne nüüdseks kuulsate Giza püramiidide ehitamist. Tutanhamoni ajaks oli Egiptus saanud juurdepääsu lõuna pool Nuubias asunud legendaarsetele kullakaevandustele ja vallutanud kirdes Vahemere ranniku ääres uusi alasid.
Kõigest sellest hoolimata olid Egiptuses Tutanhamoni troonile asudes rahutud ajad. Mõned aastad varem oli vaarao Ehnaton, kes võis olla Tutanhamoni isa või poolvend, pööranud traditsioonid pea peale. Kuulutanud riigis ainujumalaks päikesejumala Atoni, oli ta sulgenud vanad templid ning lasknud lõhkuda populaarse ja mõjuvõimsate preestritega jumala Amoni kujud.
Ühtlasi kolis see ketserlik vaarao riigi pealinna ümber ühele Niiluse-äärsele tühjale maalapile. Ta nimetas selle paiga Ahet-Atoniks (praegu arheoloogiamälestis Tell el-Amarna), mis tähendab Atoni silmapiiri, ja sundis rohkem kui 20 000 inimest tegema ränkrasket tööd, et terve linn nullist üles ehitada.
Ehnatonile troonil järgnenud valitseja isik on ebaselge. Näib, et lühikeseks ajaks asus troonile salapärane figuur Smenhkare. Mõnede ekspertide arvates võis see olla kuulus kuninganna Nofretete, kes võis võtta oma valitsusaja alguses uue nime. Selle saladusliku vahepala lõppedes sai Tutanhamonist oma aja ühe hirmuäratavama riigi valitseja.
Valitsejaks saades oli Tutanhamon alles umbes üheksa aastat vana, mis pani kindlasti tema alamad jälle muretsema. Lapsvaarao? Kuidas ta suudab tervet riiki juhtida? Ja kuidas ta võib üldse lootagi Egiptust vaenlaste eest kaitsta?
Paistab aga, et tema tippnõunikud andsid talle tarka nõu ja tegid usinasti tööd, et riigis kord taas jalule seada. Oma kümneaastase valitsusaja jooksul sai Tutanhamon selle taastamise, maat’i ehk asjade õige korra juurde naasmise sümboliks. Kõigepealt viidi riigi valitsemine tagasi vanadesse kindluslinnadesse, põhjas Memphisesse ja Heliopolisesse ning lõunas Teebasse (mida Tutanhamoni ajal tunti Wasetina ja praegu tuntakse Luxorina). Valitsejal oli vaja ka nime muuta. Sündides pandi talle nimeks Tutanhaton, mis tähendab ’Atoni elav kujutis’. Nüüd aga, mil riik oli atonismi ajastule selja pööranud, võttis ta endale trooninimeks Tutanhamon Nebheperura, ’Amoni elav kujutis, ilmumiskujude isand on Ra’.
Siis aga, kõigi vapustuseks, Tutanhamon suri. Egüptoloogid vandenõuteooriaid eriti ei usu, aga jutud intriigidest on köitnud lugematuid Tutanhamoni-uurijaid. Nende arvates viitavad kaudsed tõendid, et Tutanhamon võidi mõrvata – ning sellesse võisid segatud olla tema troonipärijad ja isegi abikaasa. Ta võis ka surra mõnda haigusesse, näiteks malaariasse või geneetilisse nõrkusse, mis oli tingitud valitsejate kombest abielluda omaenda õdede-vendadega. Samuti võis tal juhtuda mingi õnnetus. Lihtne on kujutleda teda sõjavankri ohje hoidmas ja tundmas teismelisele omast tungi kihutada. Ta sõidab vastu mingit kühmu, lendab läbi õhu ja maandub raginal, murdes vasaku jala ülaltpoolt põlve, ja hääbub aeglaselt haavanakkusse.
Kuidas see ka ei juhtunud, tekitas Tutanhamoni enneaegne surm ühe kiire praktilise probleemi: ilmselt polnud talle valmis hauakambrit. Mõnede ekspertide arvates valmistati nüüdseks Lääneoruna tuntud paigas kohta ette, aga see polnud veel lõpetatud. Ja miks olekski pidanud olema? Keegi poleks ette kujutanud, et teismelisele tuleb kiiruga hauakamber ehitada, sest ta võib äkki hinge heita. Egiptuse Vana Riigi valitsejad maeti sellistesse võimsatesse püramiididesse nagu Gizas, aga Uue Riigi dünastiad eelistasid raiuda salajased hauakambrid ühe Luxorist läände jääva oru lubjakivikaljudesse.
Nii sängitati Tutanhamon sealsesse suurde valitsejate ja nende pereliikmete surnuaeda, mida tuntakse nüüd Kuningate oruna. Ta maeti tagasihoidlikku neljatoalisse kompleksi, mis oli valmis kuninglikku surnukeha ja kõiki tema säravaid hauapanuseid vastu võtma. Aja jooksul kukkusid Tutanhamoni hauakambri sissepääsu ette kivilahmakad ja kui tema asukohast enam füüsilisi meeldetuletusi polnud, jäi teismeline valitseja peaaegu unustusse.
Alles 3300a astat hiljem läks Egiptuses vaarao Tutanhamoni ümber jälle suur sumin lahti. 20. sajandi alguses hakkasid jõukad eurooplased uurima muistse Egiptuse pealinna kunginglikke matusepaiku, otsides kauneid artefakte, et täita nendega oma kodusid ja muuseume. Üks neist oli britt George Herbert, Carnarvoni viies krahv. 1907. aastal palkas lord Carnarvon oma kaasmaalase Howard Carteri juhtima enda rahastatud väljakaevamisi. Neil õnnestus leida mõned ülemklassi hauakambrid ja ammu rüüstatud kuninglikud matusepaigad, aga ligi 15 aastat hiljem polnud nad ikka veel oma loodetud suurt avastust teinud.
Lord Carnarvon oli juba valmis ettevõtmisest loobuma, kuid Carter veenis teda veel ühe kaevamishooaja jagu jätkama. See osutus nende elu parimaks otsuseks.
Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Tutanhamon" (juuni 2024).
