Taasavastatud linnad jutustavad õpetlikke lugusid hääbuvatest kultuuridest
Mida kadunud linna all mõeldakse? Me teame, kust leida enamiku suurte muistsete linnade säilmeid, näiteks Babüloni või Teeba omi. Need linnad õitsesid aastasadu. Võrreldes paljudega neist kosmopoliitsetest hiidlinnadest on New York või Tokyo ajaloo skaalal vaid põgusad vilksatused.
Kaduma on meie jaoks tavaliselt läinud mitte linna asukoht, vaid linna lugu, tema elu toonases maailmas. Muistsed rahvarohkete tänavatega linnad kätkesid endas terveid kultuure: valitsejaid ja töölisi, toite ja võitlusi, turge ja templeid, lapsi ja lemmikloomi. Linnade hääbudes hääbusid ka need inimkogemused.
Arheoloogi töö on mineviku lood taastada, kivi kivi haaval ja kild killu haaval. Abi on sellest, kui neil muistsetel rahvastel oli dešifreeritav kirjasüsteem ja nad ei kartnud seda kasutada, nagu näiteks Mesopotaamia või Kreeka linnades. Teistes kohtades, näiteks Pakistani Mohenjo Daros või Mehhiko Teotihuacanis, tuleb teadlastel linnaelu rekonstrueerida keraamika, tänavatevõrgu või skulptuuride järgi.
Lisaks linna elu ettekujutamisele püüame me mõista ka tema surma. Mõnele kadunud linnale, näiteks Pompeile või Akrotirile sai saatuslikuks geoloogiline kataklüsm. Sagedamini aga liitusid ilmselt surmahoobiks poliitiline ja keskkonna ebastabiilsus – need on õppetunnid, millest me peame tänapäevalgi ikka ja jälle õppima.
Neil lehekülgedel külastame maailma kadunud ja leitud muistseid linnu. Mõned neist, näiteks Trooja, on kuulsad näited arheoloogilisest taasavastamisest. Teised, nagu Mikroneesia Nan Madol, on vähem tuntud, aga pakuvad põnevaid vaateid kaugetele eludele. Ja otsingud jätkuvad. Veel 2020. aastate alguseski avastasid teadlased Egiptuse iidses Teebas uue asula. Sealsed töölisklassi kodud jutustavad meile uusi lugusid inimkonna ühest vanimast kultuurist.
Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Kadunud linnad" (detsember 2023).
