Suure südamega ehk kuidas sai koerast meie pereliige
Huvitav on mõtelda, mida kõike meie esivanematel ei olnud, kui nad hundi kodustasid. Neil polnud teisi koduloomi, põllumajandust ega kirjakeelt. Metallist tööriistu polnud olemas. Niipalju kui me teame, ei olnud veel paikseid asulaidki. Elu oli täiesti teistsugune – aga meil olid juba koerad. Sellest ajast peale on meie ja koerte elu olnud läbi põimunud.
Inimene lisas koera hundilikule pärandile – üldine kehaehitus, kalduvus sotsiaalsuseks, intelligentsus ja teravad meeled – nii füüsilisi kui ka vaimseid tunnuseid. Tulemuseks on loom, kes sobib nii tööks kui ka seltsiliseks. Ja milline erakordne seltsiline ta on!
Viimasel ajal on teadus heitnud põnevat uut valgust koera hingeelule: sellele, kuidas evolutsioon kujundas koera kui karjalooma meelelaadi, kuidas koera emotsionaalne areng meenutab meie endi oma ja kuidas armastamise võime võib olla sõna otseses mõttes koera määratlev tunnus.
Need teadmised mõjutavad seda, kuidas me koeri mõistame ja kohtleme. Tänapäeva lemmikloomasõbralikud kultuurid on meie aastatuhandeid arenenud suhete uusim faas. Koerad on ajapikku hõivanud üha suurema osa meie südamest ja kodust ning ka kultuur on järele tulnud.
Mis põhiline, paljudele on koer nüüd karvane pereliige. Sellepärast üritame siin ajakirjas vältida omamisele viitavat keelt, ehkki juriidiliselt on ikka veel tavaks, et koera omatakse. Formaalselt võib ta olla omand, aga see mõiste ei väljenda õigesti tema tegelikku kohta meie elus.
Selle asemel, et rääkida koera omanikust, võime nimetada teda koera inimeseks. Täpselt samavõrd nagu koerad kuuluvad meile, kuulume ka meie neile. Ja kui me koera olemust sügavamalt mõistame, saame paremini vastata tema armastusele ja usaldusele.
Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Meie eriline koer" (aprill 2022).
