Piraatluse teke - teekond vaaraode aegadest tänapäeva
Piraatidest mõeldes tulevad meile tavaliselt silme ette piraatluse kuldajana tuntud perioodi, 17. ja 18. sajandi mõõgakangelased, aga piraadid olid olemas juba ammu enne neid. Tegelikult on neid leidunud peaaegu sama kaua kui inimesed on maailma vetel seilanud. Sõna „piraat“ tuleb vanakreeka sõnast peiráomai, mis tähendab katset (nagu sõnas „vargusekatse“). Hiljem arenes sellest kreeka sõna peiratēs ja ladina sõna pirata.
Kõige varasemad piraatluse juhtumid, mille kohta leidub kirjalikke ülestähendusi, toimusid Egeuse merel ja Vahemerel 14. sajandil e.m.a. Üks selline ülestähendus on Egiptuse vaarao Amenhotep III (valitsusaeg 1390–1353 e.m.a) raidkiri, mis muu hulgas kirjeldab kaubaröövlite vastaste kaitsesüsteemide rajamist Niiluse deltasse.
Nii varakult kujunes piraatlus Vahemere piirkonnas välja osalt sellepärast, et sealsed geograafilised tingimused piirasid põllumajandustootmist, mistõttu inimesed, eelkõige randlased, hankisid elatist merest ja merekaubandusest, vedades meritsi kala, limuseid, vetikaid, soola ja muid kaupu. Kuna 14. sajandil e.m.a ei suutnud laevad avamerel pikki vahemaid sõita, piirdus kaubavedu rannikuvete ja mõnede üksikute laevatatavate marsruutidega. Mereröövlitele oli see kasulik, sest Vahemere järsk ja käänuline rannik oma arvukate lahesoppidega pakkus neile kaubalaevade eest varju, kuni ohvritel oli juba liiga hilja rünnaku eest põgeneda.
Liibanonist Kreekani ja Egiptusest Roomani rüüstasid piraadid kaubalaevu üsna karistamatult kuni 5. sajandini e.m.a. Ühes 14. sajandist e.m.a säilinud kirjavahetuses väljendasid Egiptuse vaarao Ehnaton (valitsusaeg 1353–1336 e.m.a) ja Alašia (tänapäeva Küprose) kuningas nördimust kahe teiste seast silma paistnud piraatide rühma, lukkade ja šerdide üle. Ja Ramses III-le (valitsusaeg 1187–1156 e.m.a) püstitatud hauatempli Medinet Habu reljeefidel on kujutatud egiptlaste lahingut „mererahvastega“, nagu 13.–12. sajandil e.m.a Vahemerel ja selle rannikualadel tegutsenud röövleid ja rüüstajaid nimetati.
Ka Ateena, Korinthose ja Rhodose kreeklased elasid Vahemere piraatide hirmus ning üritasid 5. ja 4. sajandil e.m.a oma võimsamate laevastike abil piraatidest jagu saada. Üldiselt aga püüdsid kreeklased piraatide vastu võidelda odavamate vahenditega, näiteks liite sõlmides ja mereväe valveposte rajades. Edukad koordineeritud jõupingutused piraatluse väljajuurimiseks algasid aga alles Rooma impeeriumi tõustes. Kui piraadid rüüstasid 67. aastal e.m.a Rooma linna Ostiat, kehtestati uus seadus, mis andis Rooma väejuhile Pompeius Suurele (valitsusaeg triumviraadis 61–54 e.m.a) vabad käed piraadinuhtluse vastu võitlemiseks.
Keiser Augustuse valitsusajaga (27 e.m.a – 14 m.a.j) algas Roomas rahuperiood Pax Romana, mis vähendas piraatluse elujõudu, aga täielikult alistada piraate ei õnnestunud. Õigupoolest on nende mantlipärijad sõitnud maailma meredel viimased 2000 aastat.
Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Piraadid" (veebruar 2022).
