Eriväljaande "Viikingid" sissejuhatus: Viikingite vaim
Me lõdiseme külma uduvihma käes tänavatel, oodates viikingipealiku ja tema rüüstesalga ilmumist. Shetlandi saare vanas Lerwicki linnas on kõle jaanuariõhtu, aga õhus on eufooriat.
Minu kõrval seisev mees kahe väikese lapsega puhkeb naerma, kui märkab raekoja tagant kerkimas punakat suitsuvinet. „Nad oleksid nagu kogu hoonele tule otsa pannud,“ karjub ta, ümberringi naerunäod. Tule pärast me ju siin olemegi. Käes on Up Helly Aa, Shetlandi iga-aastased tulepidustused viikingimineviku auks. Nagu kõik teisedki, olen tulnud vaatama viikingilaeva põletamist.
Pealiku väesalk koos veel kümnete inimestega valgub sadade tõrvikute loites tänavale. Rahvas möirgab vaimustunult. Sõdalased trambivad meie poole, kiivrid ja sõjakirved helkimas, ja nende tõrvikute soojus soojendab meid. Kõikjal mu ümber tormab rahvas nagu üks mees ettepoole, et paremini näha neid vägevaid mehi ja pikklaeva, mida nad järel veavad.
Esimesed viikingid maabusid nende Šotimaa põhjasaarte kaljustel randadel umbes 1200 aasta eest, purustasid kohalike vastupanu ja vallutasid maa. Norralastest isandad valitsesid Shetlandi ligi seitse sajandit, kuni lõpuks pantisid saared Šoti kuningale. Tänapäeval on vananorra keele kohalik dialekt norni keel Shetlandil peaaegu ununenud ja siin-seal on järel vaid viikingi pikkmajade varemeid, aga saarlased on oma viikingimineviku üle tänini tohutult uhked. Igal aastal valivad Up Helly Aa korraldajad ühe oma liikmetest viikingipealikuks, ja perekonnad valmistuvad selleks suurpäevaks ülima innuga: meisterdavad kiivreid, mässivad kotiriiet tõrvikuteks ja panevad plankhaaval kokku terve viikingilaeva.
Nüüd üürgab rahvas laulda vanu laule merekuningatest ja lohelaevadest, ning samal ajal veavad tõrvikukandjad laeva müüriga ümbritsetud väljakule. Kõrgele tõstetud tõrvikud rahutu tulemerena värelemas, seavad nad end laeva ümber ringi. Lõpuks annab pealik märku. Tõrvikurahest süttinud tuli kihutab mastitoppi ja ahtrisse, pildudes öötaevasse sädemeid. Lapsed on erutusest peaaegu hullunud, trambivad kõnniteel jalgu ja löövad tantsu.
Õhtul hiljem, kui rahvas pidudel möllab, imetlen seda väge, millega viikingid meid ikka veel kütkestavad. Need keskaegsed meresõitjad ja sõdalased on juba sajandeid surnud ja maamunalt kadunud, aga keelduvad vaikselt hauas lebamast. Meie rõõmuks elavad nad edasi filmide, telesarjade, raamatute ja koomiksite fantaasiamaailmas. Iga-aastastel festivalidel matkivad viikingiteks kehastunud inimesed viikingite lahinguid ja spordivõistkonnad uhkeldavad viikingite nimega.
Tänapäeval võib enamik meist oma kujutluste viikingite kohta ette vuristada terve hulga üksikasju: kuidas nad taplesid ja pidutsesid, kus nad röövretkedel käisid ja kuidas surid. Aga kui palju me neist muistsetest skandinaavlastest päriselt teame? Kuidas nad maailma nägid? Millist elu elasid nad tegelikult?
Nüüd, mil meil on kasutada tipptehnoloogia, satelliidifotodest DNA-uuringute ja isotoopanalüüsini, leiavad arheoloogid ja teised teadlased üllatavaid uusi vastuseid. Eestis uurivad teadlased kaht langenud sõdalaste luustikega laevmatust, mis heidavad uut valgust viikingi sõdalaste vägivaldsele minevikule ja taparelvadele. Rootsi teadlased uurivad ühe naissoost viikingipealiku säilmeid, saades teavet naiste rolli kohta sõjapidamises. Venemaal ajavad arheoloogid viikingitest orjakaubitsejate retkede jälgi, mis osutavad orjakaubanduse suurele tähtsusele viikingite majanduselus. Arheoloogidele hakkavad avanema uksed viikingite maailma, mis oli palju keerulisem ja põnevam kui varem arvati.
„Viikingite uurimises on praegu põnevad ajad,“ märkis Lerwickis tegutseva pärandikaitse ühenduse Shetland Amenity Trust ajaloolane Jimmy Moncrieff 2017. aastal.
Üheskoos maalivad viimase aja uuringud värske pildi nende uljaste meresõitjate ambitsioonidest ja kultuurilisest mõjust. Viikingitest õnneotsijad astusid oma kodukandist Skandinaaviast maailmalavale 8. sajandi keskel, tegid järgmise 300 aasta jooksul tutvust suurema osaga Euroopast ja osaga Aasiastki ning jõudsid kaugemale kui varasemad uurijad iial söandasid oletada. Oma sihvakate purjelaevade ning põhjalike teadmistega jõgedest ja meredest rändasid nad vähemalt 37 nüüdse riigi aladele, Afganistanist Kanadani, ütleb Uppsala Ülikooli arheoloog Neil Price. Teel kohtasid nad enam kui 50 kultuuri ja ostsid aplalt kokku luksuskaupu. Nad kandsid Euraasia kaftaneid ja kirevat Hiina siidi ning kaelas sätendasid neil Musta mere piirkonna karneoolist helmed. Nad ehitasid nüüdse Yorki ja Kiievi asukohta õitsvad linnad, koloniseerisid suure osa Suurbritanniast ja tänapäeva Prantsusmaa aladest ning rajasid kolooniaid ja eelposte Islandile, Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse. Mitte ühedki teised tollased Euroopa meresõitjad ei seilanud nõnda kartmatult oma kodumaast nii kaugele. „Seda tegid ainult skandinaavlased,“ ütleb Price. „Ainult viikingid.“
Maadeavastamine ja kaubitsemine polnud viikingite maailmas ainsad teed rikkuseni. Viikingite röövsalgad varitsesid Britannia ja Euroopa randu ning kostitasid šokeerivalt julmade äkkrünnakutega. Põhja-Prantsusmaal seilasid viikingid Seine’i ja teisi jõgesid pidi üles-alla, rünnates, kui tuju tuli, ja täites oma laevu röövsaagiga. Lähedal ja kaugel hirmu külvates pressisid nad tühjade rahulubaduste eest välja ligi 14 protsenti Lääne-Euroopa Karolingide impeeriumi varadest. Teisel pool väina Inglismaal paisusid viikingite juhuslikud röövretked peagi laussõjaks, mille käigus viikingite väed vallutasid kolm anglosaksi kuningriiki, jättes laibad nurmedele roiskuma.
„Viikingiaeg pole nõrganärvilistele,“ ütleb Neil Price. Aga kuidas, küsivad tänapäeva teadlased, kõik see jõhker vägivald alguse sai? Kuidas sai keskaegsetest Skandinaavia põllumeestest terve Euroopa nuhtlus?
Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Viikingid" (november 2021).
