Eriväljaande "Kosmose atlas" sissejuhatus: Kolm universumit
Inimene hakkas universumit uurima miljoneid aastaid tagasi, kui meie algelised esivanemad esimest korda taevasse vaatasid.
Algusest peale huvitas meid, kus me oleme ja kuhu me sobitume. Olemasolevaid teadmisi selle küsimuse kohta on mõistagi väga hea esitada kaardi kujul, ja seda me käesolevas eriväljaandes teemegi. Järgnevatel lehekülgedel hakkame kaartide abil uurima mitte ainult inimkonna asukohta universumis, vaid ka kõike muud, mida universumis leidub.
Me avastame, et mõistel „universum“ on aegade jooksul, sedamööda kuidas teadus ja instrumendid on edasi arenenud, olnud vähemalt kolm tähendust: (1) see, mida me nimetame nüüd Päikesesüsteemiks, (2) Linnutee galaktika ja (3) kogu maailmaruum, kus, nagu praeguseks teada, leidub miljardeid galaktikaid. Neid kolme universumit hakkame järjekorras vaatama.
ESIMENE UNIVERSUM
Meie esivanematele oli kättesaadav üksainus, kõige universaalsem teadusinstrument: inimese silm. Palja silmaga on öötaevas nähtavad viis planeeti, ja kui Poola vaimulik Mikolaj Kopernik veenis meid, et ka Maa on planeet, sai planeete kokku kuus. Teleskoobi areng ja Galileo Galilei avastus, et Jupiteri ümber tiirlevad kuud, näitas meile, et Päiksesüsteem on tegelikult märksa keerulisem. Alguses küsisid teadlased lihtsaid küsimusi: kus asuvad planeedid praegu ja kuhu on nad liikunud homseks? 19. sajandil muutus see aga sügavamaks küsimuseks: mitte kus nad asuvad, vaid mida nad endast kujutavad? Astronoomiast sai astrofüüsika.
Praeguseks on teada, et Päikesesüsteemis leidub palju muidki objekte peale käputäie planeetide. Siin on rohkesti kuusid, millest igaühel on oma ajalugu ja omad asjad meile õpetada. Kosmosesondid on käinud paljudel neist taevakehadest ja Maale kõige lähemate peale isegi maandunud. Üks viimatisi sonde, kosmoseaparaat New Horizons uurib just praegu Päikesesüsteemi kõige kaugemaid kante, liikudes kaugel väljaspool piirkonda, mida me veel 50 aastat tagasi pidasime Päikesesüsteemi piiriks.
Paarikümne viimase aastaga on meie teadmised Päikesesüsteemist tohutult täienenud, ja seda kajastavad ka kaardid, mida sa järgnevatel lehekülgedel näed.
TEINE UNIVERSUM
1920. aastatel näitas Ameerika astronoom Edwin Hubble tollase maailma suurima teleskoobi abil, et aine on universumis koondunud hiigelsuurtesse kogumitesse, mida hakati nimetama saaruniversumiteks. Tänapäeval tuntakse neid galaktikatena. Päike koos oma planeetide komplektiga kuulub ühe tillukese osana Linnutee galaktikasse. Kui 1930. aastatel sündis uus teadusharu tuumafüüsika, avastati tuumareaktsioonid, mis panevad tähed särama, ja teadlastel tekkis galaktikatest uus ettekujutus. Tähed elavad oma elu ära, saades kütust tuumareaktsioonidest, ja lõpuks nad surevad. Nad ei ole igavesed, vaid osalevad keerulises protsessis, mille kaudu varajase universumi algeline vesinik muundub raskemateks elementideks, millest koosnevad muu hulgas sinu keha ja Maa tahke struktuur. Ja lõpuks tekitab tähtede surm taevasse sellised ebatavalised objektid nagu neutrontähed, pulsarid ja mustad augud.
KOLMAS UNIVERSUM
Viimane universum koosneb miljarditest galaktikatest. Me teame, kuidas nad omavahel paiknevad: kuidas nad on koondunud galaktikaparvedesse, parved omakorda moodustavad superparvi ja nii edasi. Hubble avastas oma taevauuringute käigus, et galaktikad eemalduvad üksteisest, mis tähendab, et universum paisub. Selle protsessi algust on hakatud nimetama Suureks Pauguks. Nüüdseks on teada ka Suure Paugu ligikaudne toimumisaeg: 13,8 miljardit aastat tagasi. See oli universumi sünnihetk.
1990. aastatel avastasid astronoomid, et universumi paisumine ei aeglustu, nagu eeldati, vaid hoopis kiireneb. Nüüd öeldakse selle kohta, et tundmatu materjal, mida nimetatakse tumeenergiaks, toimib omamoodi antigravitatsioonina ja surub galaktikaid lahku
Kokkuvõttes võib aga öelda, et mida rohkem me universumist teame, seda rohkem on meil veel teada saada.
Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Kosmose atlas" (detsember 2021).
