Maailmarännaku õppetunnid: Paul Salopeki päevik
Mida õpetab jalgsirännak ümber maailma meie rahutul sajandil hakkama saamise kohta? Astu Maal tundliku sammuga. Jaga, mida sul on. Ennekõike aga pea meeles.
Mitte keegi ei tea täpselt, miks anatoomiliselt nüüdisaegsed inimesed hakkasid pärast umbes 240 000 aastat Aafrikas ringi kolamist emamandrilt alatiseks välja kõndima ja vallutasid maailma.
Vaevalt et meie ülemvõim oli saatusest määratud. Nagu igaüks teab, on elu ju enamasti juhuslik.
See küsimus huvitab mind, kuna ma olen ühe jutuvestmisprojekti raames matkanud ligi üheksa aastat radadel, mida mööda meie esivanemad kiviajal Aafrikast välja rändasid. Olen jõudnud Kagu-Aasiasse. Plaan on rühkida lõpuks Lõuna-Ameerika lõunatippu, kust Homo sapiens’il polnud enam kuhugi edasi minna. Minu eesmärk on olnud lihtne: tõmmata oma elule pidurid peale, aeglustada oma mõtlemist, oma tööd, mööduvaid tunde. Paraku on maailmal olnud teised mõtted. Apokalüptilised kliimakriisid. Suured väljasuremised. Inimeste sundränded. Populistlikud mässud. Tappev koroonaviirus. Üle 3000 hommiku olen oma saapapaelad kinni sidunud selleks, et astuda mööda planeeti, mis näib kiirust lisavat, jalge all värisevat, mineviku eest tasumise tundide poole. Kuni Myanmarini polnud ma aga veel kunagi kõndinud otse riigipöördesse.
Yangonis ärkasin ühel hommikul karantiinihotellis üles ja lasin kiiruga vanni roostevärvi joogivett täis. Oli 1. veebruar. Üks mundris mõrtsukas oli televiisoris kuulutanud, et Aung San Suu Kyi’ demokraatlikult valitud valitsus on äsja arreteeritud. Tänavatel hulkusid sõdurid ja politseinikud. Üsna varsti hakkasid nad meeleavaldajaid – mehi, naisi, lapsi – pähe tulistama. Hiljem kuulutati luuletajad õõnestajateks, nad vahistati ja tapeti. (Ühe luuletaja, Khet Thi surnukeha anti tema perekonnale üle piinamise jälgedega.) Tol putši esimesel hommikul aga olid minu mured eelkõige hetkemured. Otsisin prügikastist eelmise päeva riisijääke. Mida teha minikülmikuga? Barrikadeerida uks? Või kukutada see alla putšistidele pähe? (Ma elasin üheksandal korrusel.)
Selle kohta, miks me Aafrikast laiali hajusime, on palju hüpoteese.
Mõned teadlased on seisukohal, et meid ajas kahejalgsete rohutirtsudena laia maailma suur näljahäda. Me olime oma algkodu savannid auklikuks söönud. Teiste ekspertide arvates meelitas „roheline Araabia,“ Lähis-Ida lopsakam versioon meie pikajalgseid esivanemaid uutele jahimaadele. Kolmandad väidavad, et me hakkasime randu kammima ja hulkusime oma Aafrika mugavustsoonist välja mööda rannajooni, mis olid meretaseme langedes äsja vee alt vabanenud (rannikurände teooria).
Minu lemmikhüpotees inimeste püsimatuse päritolu kohta on seotud mälu häälega. See kõlab nii:
Väga pikka aega kõikusid ürginimesed väljasuremise kaljuserval. Meid oli ürgaja maadel kaduvväike hulk. Keegi võis leiutada näiteks mõne uue tööriista, aga kui tema klann suri, läks see uuendus kaotsi. Uusi leiutisi ei levitatud, ei antud edasi. Nii kestis see süngete aastatuhandete kaupa: avastus, kaotsiminek, uuesti leiutamine. Alles siis, kui inimkond kasvas piisavalt suureks ja stabiilseks, et oma läbimurdeid alles hoida ja uutele aluseks võtta, hakkasime me lõpuks planeedi ust lukust lahti keerama. Me mäletasime üksteise mälestusi. Me võitsime lahingu unustamise vastu. Me arenesime edasi.
Minu absurdne 38 500-kilomeetrine jalgsirännak itta, päiksetõusule vastu hakkab jõudma poole peale. Küllap on igati loomulik meenutada neid tuhandeid nägusid, mida ma olen teel kohanud. Kellel neist paistsid olevat parimad eeldused meie ebakindla ajastu raskustes ellu jääda – või nad isegi ületada? Kes võiks kõndida sellest sajandist välja vaimselt ja füüsiliselt tervena?
Kui mahasurumised läksid veriseks, laotus üle Yangoni kummaline mäluauk. See seisnes haihtuvates sõnumites.
Mu birmalastest sõbrad – demokraatia eest võitlevad aktivistid, kunstnikud, tudengid, kiivritega noored barrikaadidel – olid üle läinud krüptitud äppidele. Kontrollpunktides nuuskisid sõdurid tsiviilelanike telefonides. Turvalisuse kaitseks pandi sõnumitele taimer peale (kuus tundi, üks tund, minut) ja vaadati, kuidas su digivestluste-elu igaveseks haihtub.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta novembrikuu numbrist.
