Meie tulevik on elektriline
Roherevolutsioon transpordis on alanud. Tänapäevased akutoitel autod müüvad hästi ja tulekul on saastevabad lennukid.
Volkswageni Chattanooga koostetehases ripuvad autokered konveierite küljes kõrgel betoonpõranda kohal nagu aeglase karusselli istmed. Iga 73 sekundi tagant langetatakse üks jõuseadmele ja peagi hakkavad kere ja šassii koos kerkima. Ma vaatan pealt, kuidas püstolikujuliste elektriliste mutrivõtmetega töölised libisevad oma ratastega toolidel ühe Passati alla, mis rinnakõrgusel mööda purjetab. Nad kinnitavad veermiku külge põhjakaitsmed ja panevad siis oma tööriista kabuuri, et oodata järgmist autot.
Selles vahelduvas rütmis töötab 320 000 ruutmeetril ööpäev läbi umbes 3800 töölist ja 1500 robotit, ehitades ühtesid äratuntavamaid bensiiniautosid – 45 autot tunnis, vahetuse jooksul 337 ja alates tehase valmimisest 2011. aastal on neid toodetud üle 1,1 miljoni.
See koht on keerulise ajalooga. Teise maailmasõja ajal ja periooditi ka järgmise 30 aasta jooksul töödeldi siin sõjaväe tellimusel lämmastik- ja väävelhapet trotüüliks, mida hoiti ümberkaudsetes metsades betoonpunkrites. Tehase mürgised aurud kõrvetasid mitme kilomeetri raadiuses petuuniad ära ja panid männiokkad kolletama. Praegu aga püüab kunagises Ameerika saastatuima õhuga linnas, õhusaastesse vägeva panuse andnud endise lõhkeainetehase territooriumil tegutsev segase saasteajalooga autofirma – Volkswagen rikkus seitse aastat pettuse teel saastereegleid – aidata Ameerika transpordisüsteemi rohelisemaks muuta.
Varsti toob see tehas turule Volkswageni esimese USA-s toodetud elektriauto, keskmise suurusega linnamaasturi ID.4. Ettevõte hakkab seda 2022. aastal oma olemasoleval koosteliinil masstootma, vaheldumisi bensiini- ja elektrimudelitega, et saaks muutuvale nõudmisele paindlikult reageerida. Minu kevadise külaskäigu ajal oli üleminek hoogsalt edenenud. Kui me koosteliinil ekskursiooni tegime, lugesid Volkswageni logistikaeksperdid üles terve nimekirja peadpööritavaid muudatusi.
Täiselektriauto on lihtsam kui bensiiniauto. Sellel pole bensiinipaaki, kolbe, süüteküünlaid – ega ka väljalasketoru. „Põhiline on, et osi on vähem,“ hõikab koostespetsialist Chris Rehrig mulle üle tehase sumina.
Teisalt on tal hiiglaslik aku. Volkswagenis hakatakse ligi 500 kilo kaaluvaid akukomplekte kokku panema teisel pool tänavat ja need sõidutatakse kohale isejuhtivate sõidukitega. Iga akukomplekt koos seda katva soonelise plaadiga, mille soontes jookseb jahutusvedelik, kinnitatakse auto veermiku külge automaatse kruvikeerajaga. Kui läheneb bensiiniauto, kruvib sama masin paika kuumakaitsekilbi. Kogu selle töö sujuvalt tegemine nõuab omajagu tantsimist, ütleb Rehrigi ülemus Noah Walker, hääles kerge väsimusevarjund.
See, et Volkswagen ja nii paljud teised autofirmad püüavad nüüd sellist tantsu tantsida, näitab, et me oleme jõudnud planeedi jaoks otsustavasse hetke. Volkswagen ja kogu tööstusharu on süsinikdioksiidi välja röhitsevast sisepõlemismootorist ära pöördumas.
Kuna üha rohkemad inimesed ja valitsused nõuavad kiireid samme kliimamuutuse vastu, teevad autod läbi nii suurt muutust, millist pole toimunud sellest ajast saadik, kui auto üle saja aasta tagasi kasutusele võeti. Nii idufirmad kui ka lipulaevad püüavad üksteise võidu kanda kinnitada alal, mida tööstusharu tipud peavad nüüd äkki oma parimaks tulevikuteeks: heitgaasivabade autode tootmises. Nende autode populaarsus on peaaegu iga mõõdupuu järgi järsul tõusuteel. Sama hästi kui üleöö on kätte jõudnud elektriautode ajastu.
Ja ikkagi on bensiiniautodest loobumise tempo märksa aeglasem kui kliimaprobleemi vastu võitlemiseks vaja oleks. Kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvades purustab globaalne temperatuur üha uusi rekordeid, põhjustades Arktikast Austraaliani ränki põudu ja maastikupõlenguid. Sulav mandrijää tõstab meretaset, suurendades üleujutusi, ja samal ajal lähevad tormid aina rängemaks. Et miljonid inimesed ei satuks ohtu, peab maailm valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hinnangul viima süsinikdioksiidi heite hiljemalt 2050. aastaks nulli, eelistatult palju varem.
Ligi veerand globaalsest heitkogusest tuleb transpordivahenditest. Kas me suudame võõrutada end bensiiniautodest piisavalt ruttu, et kõige hullem ära hoida? Ja kas me suudame seda teha ilma uut keskkonnaprobleemi tekitamata? Mitmed idufirmad ja nii mõnedki autotööstuse vana kaardiväe liikmed veavad enda tuleviku – ja meie oma – peale kihla, et miljonid tarbijad on nüüd lõpuks selleks üleminekuks valmis.
Praegu toimuv on ei midagi vähemat kui revolutsioon, sellele on raske vastu vaielda.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta oktoobrikuu numbrist.
