Afganistani ohtlik veelahe: hüvasti vabadused
Nüüd, mil äärmuslased on USA lahkumisest uut jõudu saanult riiki üle võtmas, on ohtu sattunud vabadused, mille afgaanid on pärast 2001. aastat kätte võitnud.
Vesipiibusuitsu sinises vines, mis täitis ühel hiljutisel nädalavahetuse õhtupoolikul Kandahari kohvikut Cafe Delight, oli lihtne unustada, et väljas käib sõda.
Hoolikalt pügatud habeme ja mulletsoenguga noored spetsialistid lebotasid espressot juues pehmetes plüüstoolides. Nende pea kohal lameekraanidel jooksid nilbed Türgi ja India muusikavideod, kus telekanali tsensorid on naiste paljad kõhud hägustanud.
See oli ikkagi Afganistan, konservatiivne islamiühiskond. Need kliendid kuulusid aga avatumasse, linlikku põlvkonda, mis sai täiskasvanuks pärast Talibani langemist. Selles Lõuna-Afganistani linnas sündinud fundamentalistlikust režiimist, mis keelas ära televisiooni, muusika ja kino, ei lubanud meestel habet kärpida ning sundis naisi kandma pealaest maani burkat, on neil ainult ähmased mälestused, kui üldse.
Kohviku omanik Ahmadullah Akbari tuli 2018. aastal pärast kaht aastat kosmopoliitses Dubais Kandahari tagasi, et alustada uues moodsas eeslinnas Ayno Mainas oma äri. Paar kuud tagasi jälgis Akbari kohvikuleti taga hiljuti paigaldatud sisetelevisiooni kaameraid, et keegi ei saaks panna magnetpomme – mobiiltelefoniga aktiveeritavaid lõhkekehi, millega äärmuslased tapsid ametnikke, aktiviste, vähemusi ja ajakirjanikke, aga ka juhuslikke tsiviilelanikke, et suruda maha teisitimõtlemist ning külvata linnades hirmu. Julgustatuna 2020. aasta veebruaris Afganistani valitsusest mööda minnes USA-ga sõlmitud lepingust, mis sillutas teed Ameerika vägede väljaviimisele, tugevdas Taliban maal oma haaret ja tõmbab peadpööritava hooga koomale oma piiramisrõngast linnade ümber.
See turvatud enklaav oma luksusvillade, eukalüptidega ääristatud tänavate ja ostukeskustega, mida valgustab peaaegu ööpäevaringne elekter, pakkus ikkagi kesk- ja kõrgklassi afgaanidele eeslinnanormaalsuse atmosfääri.
See oli siis. Nüüd on see rahu purustatud.
15. augustil sisenes uut jõudu saanud Taliban pealinna Kabuli, president Ashraf Ghani põgenes riigist ning tänavatel puhkes tulevahetus ja paanika. Paar päeva varem olid islamiradikaalidest võitlejad vallutanud riigi suuruselt teise linna Kandahari ja enne seda veel paljud provintsipealinnad.USA välisministeerium ja Pentagon asusid kiiruga evakueerima USA Afganistani saatkonnast oma töötajaid ja Afganistani valitsuse heaks töötanud afgaane. Ameerika lipp oli saatkonnahoonelt maha võetud, mis tõi meelde võrdluse Saigoni langemisega.
Ajast, mil USA tungis Afganistani, et purustada 11. septembri rünnakute taga olnud Al Qaeda terroristid, ja kukutas neile varjupaika andnud Talibani režiimi, on möödas 20 aastat. Talibani juhid varjusid naaberriiki Pakistani, ja kui Washingtoni tähelepanu pöördus Iraagi sõjale, tõstis Taliban taas pead. Järgnes Afganistani üleujutamine võõrvägede ja Talibani-järgsele valitsusele antud arenguabiga, põhiliselt USA-st. Kõrgajal, 2011. aastal viibis riigis üle 150 000 eri riikide sõduri ja rahaline abi ulatus ligi seitsme miljardi dollarini aastas. Talibani ei suudetud aga siiski maha suruda, ja lõpuks otsustas USA oma pikima tänapäevase sõja lõpetada.
Augusti kolmanda nädala alguseks olid talibid tagasi vallutanud peaaegu kõik suuremad linnad ja riigi 34 provintsis oli nende kontrolli või rünnaku all enamik kohalikke ringkondi.
Üle kolmveerandi afgaanidest on praegu alla 25 aasta vanad: liiga noored, et Talibani hirmuvalitsust mäletada, ja, eriti linnades, vabadustega liiga harjunud, et tahta neist loobuda. Maal peavad mõned fundamentalistide tagasitulekut paratamatuks ja kasulikuks, aga paljud afgaanid, keda on kujundanud 2001. aasta järgne tegelikkus, pole nõus tagurlikku ja repressiivsesse minevikku tagasi pöörduma.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta septembrikuu numbrist.
