Eluks liiga kuum: kliimasoojenemise mõjud
21. sajandi soojenemine tõukab tõenäoliselt miljonid inimesed ja terved piirkonnad mugavustsoonist välja.
Inimkeha on arenenud soojust ära andma peamiselt kahtemoodi: veresooned laienevad, suunates soojust nahka, et see saaks välja kiirguda, ja nahale eritub higi, mis aurustudes nahka jahutab. Kui need mehhanismid ei toimi, siis me sureme. See kõlab sirgjooneliselt, aga on tegelikult keeruline mitmeastmeline kokkuvarisemine.
Kuumarabanduse ohvri sisetemperatuur tõuseb, sest süda ja kopsud pingutavad üha rohkem, et laienenud sooni täis hoida. Ühest hetkest ei jaksa süda enam sammu pidada. Vererõhk langeb, mis paneb pea ringi käima ning teeb kõnnaku komberdavaks ja kõne ebaselgeks. Soolade tase langeb ja lihased kisuvad krampi. Paljud ohvrid on segaduses, isegi deliiriumis ja ei taipa, et vajavad otsekohe abi.
Kui veri kihutab ülekuumenenud nahka, väheneb verevool elunditesse. See põhjustab mitmesuguseid reaktsioone, mis lagundavad rakke. Mõned surevad kuumarabandusse kõigest 40-kraadise sisetemperatuuriga, teised võivad taluda mitu tundi 42 kraadi. Prognoos on tavaliselt halvem väikelastel ja vanuritel. Selgelt halvemas olukorras on isegi muidu terved vanemad inimesed, sest vanusega jääb higinäärmeid vähemaks, ja paljud tavalised ravimid tuimastavad meeli. Sageli ei tunne ohvrid piisavalt janu, et juua. Higistamise võimalus langeb ära, sest kehas ei jagu selleks enam niiskust. Vahel hakatakse hoopis lõdisema.
Selles staadiumis võib põdura inimese murda infarkt, aga tervem võib veel elus püsida, kogedes hallutsinatsioone ja tunnelnägemist. Ta võib riided seljast kiskuda, sest ülierutunud närvilõpmetega tunduvad need liivapaberina. Nüüd saabub õnnistusena minestus, sest veresooned hakkavad lagunema. Järgmisena võivad hakata lagunema lihaskoed, sealhulgas südamelihas. Kui seedekulgla hakkab lekkima, satuvad vereringesse toksiinid. Seepeale püüab vereringe veel viimase jõuga panna verd hüübima, mis suurendab ohtu elutähtsatele organitele: neerudele, maksale, südamele. Surm on lähedal.
2003. aasta suvel jäi Lääne- ja Kesk-Euroopa kohale pidama kõrgrõhuala. Vahemere kohal üle soojenenud hiiglaslik keerlev õhumass hoidis mitu nädalat ära jahedama Atlandi õhu sissevoolu. Prantsusmaal tõusis temperatuur pidevalt, tipnedes tervelt 40 kraadiga, mis püsis kaheksa päeva. Põrgupalavuse käes hakkas inimesi surema.
Paljud arstid ja kiirabitöötajad olid suvepuhkusel ja varsti olid haiglad üle koormatud. Surnukuurid said täis ning appi võeti külmutusautod ja toiduainete külmkambrid. Hooldajad leidsid kodusid külastades oma hoolealuseid põrandale kokku kukkunult või surnuna tugitoolidest. (Sel ajal oli ainult väikesel protsendil Prantsusmaa majapidamistest konditsioneer.) Politsei kutsuti uksi lahti murdma, et leida nende tagant laipu, meenutab Prantsusmaa erakorralise meditsiini arstide liidu president Patrick Pelloux. „See oli täiesti õõvastav.“ Paljud surnukehad leiti alles mitme nädala pärast.
Kokku kanti Prantsusmaal selle kuumalaine arvele üle 15 000 surma. Itaalial läks veel halvemini, seal suri ligi 20 000 inimest. Euroopas tervikuna kaotas elu üle 70 000 inimese, enamik neist vaesed, vanad ja üksikud. Hiljem jõudsid teadlased järeldusele, et Euroopa 500 aasta palavaim suvi oli selgelt seotud kliimamuutusega. Pariisis oli kuumasurma risk tol aastal tavalisest umbes 70 protsenti suurem.
Kõigist neist paljudest kliimaohtudest, mida teadlased globaalse soojenemisega seostavad – tugevamad ja laastavamad orkaanid, põud, meretaseme tõus, pikemad põlenguhooajad –, on kuumalainete sagenemine ja ägenemine kõige vahetum ja hoomatavam. Kui inimtegevusega õhku paisatud kasvuhoonegaaside kogus atmosfääris aina suureneb, muutuvad kuumalained pikemaks ja nende päevad palavamaks. Viimased kuus aastat on maailm olnud kogu ajaloolise aja kõige soojem. USA edelaosariikides saabuvad üle 38-kraadised päevad mitu nädalat varem kui sada aastat tagasi ja püsivad kolm nädalat kauem. Ja Euroopas on 2003. aasta kohutav suvi osutunud enamaks kui lihtsalt statistiliseks juhuseks: hiljem on suured kuumalained tabanud Euroopat veel viis korda. 2019. aasta tõi kuues Lääne-Euroopa riigis kõigi aegade kuumarekordi, näiteks Prantsusmaal oli see 46 kraadi.
Globaalse soojenemise lahenduseks on muidugi järsult vähendada meie kasvuhoonegaaside heidet. Kui me seda üldse teha ei suuda, võib palavusest tingitud suremus tõusta USA-s 2100. aastaks enam kui 100 000 inimeseni aastas. Mujal on oht veel palju suurem: näiteks Indias võib palavusse suremus hiljutiste uuringute järgi jõuda 1,5 miljonini aastas. Ja isegi kui me heidet piirame, soojeneb planeet ikkagi veel mitukümmend aastat edasi. Moolok on liikvele läinud ja muudab suuremal osal planeedist inimeste elu oluliselt.
Põrgukuumus teeb palju kurja ka siis, kui ei tapa. Teadlased seostavad kõrgemat temperatuuri enneaegsete ja alakaaluliste laste sündimise ning nurisünnituste sagenemisega, samuti mõjutab kuumakurnatus tuju, käitumist ja vaimset tervist. Palavam ilm teeb inimesed vägivaldsemaks, olgu nad vaesed või rikkad. Palavus langetab õpilaste hindeid ja pärsib tootlikkust.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta juulikuu numbrist.
