Putukaelu ehk uued huvitavad leiud Amasoonias
Amasoonias tehtud uudses katses leiti sadu liike putukaid, kes elavad vihmametsas kõrgel puuvõrades.
Ühel mahedal jaanuarihommikul hargnesime rühma entomoloogidega Brasiilia vihmametsaga ümbritsetud sadamalinnas Manausis supermarketisse laiali, et ekspeditsiooniks moona varuda.
20 minuti pärast sai kassasabas selgeks, et meil oli selle tähendusest erinev ettekujutus.
Mina olin varunud maapähkleid, rosinaid ja putukatõrjevahendit. Entomoloogid, kes kõik olid dipteroloogid ehk kahetiivaliste (sääskede ja kärbeste) uurijad, olid oma kärudesse kuhjanud plekilisi köögivilju, kõlblikkusaja peaaegu ületanud kanaliha ja kilesse mässitud kiriahvenatükke.
„Küsisin kõige kehvemaid tomateid, mis neil on, kõige mädamaid kartuleid ja sibulaid – sellist kraami kärbsed armastavad,“ ütles São Paulo Ülikooli entomoloogiaprofessor Dalton de Souza Amorim, kelle T-särgile oli trükitud jalgratta lenkstangikujulise peaga kärbes Plagiocephalus latifrons.
Amorim seletas, et riknenud toitu kasutavad dipteroloogid püünistes peibutisena tihti, aga seda maapinnal, kus nad enamiku oma uuringuid teevad. Selleks reisiks aga olid Amorim ja tema kolleegid – Los Angelese maakonna loodusmuuseumi entomoloogia kuraator Brian Brown, Ontario Guelphi Ülikooli emeriitprofessor Stephen Marshall, José Albertino Rafael Brasiilia Riiklikust Amasoonia-uuringute Instituudist ja kaks teadusassistenti – võtnud endale uutmoodi ülesande.
Olime teel Manausist kahe sõidutunni kaugusele loodesse, kus ürgsest vihmametsast kerkib 40 meetri kõrgune terastorn. See ehitati 1979. aastal ning on olnud pikka aega kasutusel puude ja atmosfääri CO2-vahetuse uurimisel. Hiljuti oli seal aga alustatud ka üht teedrajavat entomoloogiakatset.
Dipteroloogid olid aastaid oletanud, et Amazonase vihmametsas elavad kõrgel puuvõrades teised sääse- ja kärbseliigid kui metsa all, aga keegi ei teadnud, mil määral nad erinevad.
Rafael oli muude katsete pärast palju kordi seal tornis käinud ja hakkas mõtlema, et kui õige uuriks selle tornis välja. 2017. aastal seadis ta tornis eri kõrgustele üles viis putukapüünist, alustades maapinna tasandilt ja jätkates kaheksameetriste vahedega kuni 32 meetri kõrguseni. Ta lootis, et nii selgub midagi uut vihmametsa putukate kihistumise kohta.
Kaks nädalat hiljem koos Amorimiga tagasi minnes nägi Rafael rõõmuga, et püünised olid putukaid pungil täis. Kui nad saatsid püütud putukad kolleegidele täpsemaks uurimiseks, läksid nad veel rohkem elevile. Kahe nädalaga kogutud enam kui 16 000 kahetiivalise seas oli tuhandeid liike, mida eksperdidki ei osanud kohe määrata.
Putukad on loomariigis umbes sama mis süvameri Maal: teadusele suuresti tundmatud.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta juunikuu numbrist.
