Kus asub maailma kõige lõunapoolsem puu?
Milline selle soojeneva planeedi triljonitest puudest kasvab kõige kaugemal lõunas? Meie töörühm trotsis Hoorni neeme marutuuli, et seda puud leida.
Lõuna-Ameerika lõunatipus, selle salakavala vetemöllu kohal, kus Vaikne ookean saab kokku Atlandiga, ajab mäenõlval võrseid seitse puud.
See ei ole just pilkupüüdev salu – kõigest pundar jändrikke oksi ja hõbedast koort, mida varjab pillirootaoline rohi. Mõni puu on surnud. Ükski ei ulatu mulle puusanigi. Elusad on alla paindunud ja väänlevad paar meetrit mööda maad nagu porisel lahinguväljal roomavad sõdurid. Marutuuled on surunud tüved täiesti rõhtsaks.
Raske on pidada neid kiduraid isendeid selle erakordse vaeva vääriliseks, mis me nende leidmiseks oleme näinud. Oleme lennanud üle ookeanide, loksunud 32 tundi parvlaevaga ja seejärel veel kümme tundi puust tšarterlaevaga, mille kapten tunnistas poolel teel, et ta pole sellel eluohtlikul mereosal varem kunagi sõitnud. Alles siis jõudsime oma sihtkohta: Hoorni saarele, kus asub Hoorni neem, Tulemaa saarestiku viimane maanina. Seal matkasime jalgsi tormituultes, mis puhusid meid pikali, libastusime pingviinisõnnikul ja vajusime rinnuni kukerpuutihnikutesse.
Nii kaugele oleme tulnud selleks, et kanda kaardile piir, mida ükski teadlane pole varem kaardile kandnud. Oleme tulnud leidma Maa kõige lõunapoolsemat puud.
„See ta ongi,“ ütleb metsaökoloog Brian Buma Denveri Colorado Ülikoolist. Ta seisab mätaste vahel, pealaest jalatallani oranži-mustakirjudes vihmariietes, kontrollib uuesti oma kompassi ja pomiseb: „Tore.“
Looduses on vähe asju, mida saab lugeda millegi päris lõpuks, omasuguste seast viimaseks, millegi servaks, räägib Buma. Ta tõmbab kotist mõõdulindi ja hakkab mõõtma längus tüve, mis jääb teistest mõned sentimeetrid lõuna poole.
„Nii et minu arvates tasuks meil teada, kus nad asuvad.“
21. sajandil võib tunduda, et enam ei olegi jäänud paiku, mida me poleks viimse sentimeetrini läbi uurinud. Me teeme selfisid maailma kõrgeimal mäel, laskume sukelaparaatidega ookeanide sügavaimasse süvikusse, uurime planeedi kõige kuivemaid kõrbeid. Aga me pole kunagi välja selgitanud – vähemalt mitte õigesti –, kus kasvab maailma kõige põhja- ja lõunapoolsem puistu.
Nüüd on metsad liikvel. Kliima soojenedes nihkuvad puupiirid kõrgemale mägedesse ja ühtlasi laiendavad puuliigid oma levilat pooluste suunas. Puude ränne muudab ökosüsteeme. Alaskal laseb pikem kasvuhooaeg nüüd pajudel nii suureks kasvada, et nad ulatuvad talvel lume alt välja. See on meelitanud põdrad ja Ameerika jänesed laiendama oma elualasid lausa Põhja-Jäämereni. Arktika ja mõned Antarktika osad on Maa ühed kiiremini soojenevad piirkonnad.
Enamik meie teadmistest nende suurte ökoloogiliste muutuste kohta põhineb aga uuringutel, mis on tehtud ekvaatorist põhja pool. Lõunapoolkera on Buma sõnul sageli jäänud tähelepanuta.
Vanu botaanikaraamatuid ja maadeuurijate päevikuid sirvides märkas Buma üht võimalust: neis materjalides leidus maailma kõige lõunapoolsema metsa asukoha kohta uskumatult erinevaid väiteid. Kui ta leiaks üles kõige lõunapoolsema puu, võiks selle ümber kujuneda elus labor, kus teadlased saaksid järgnevatel aastatel käia. Nad saaksid jälgida mulla temperatuuri ja puude kasvu. Nad saaksid uurida selle servaökosüsteemi loomi. Aja jooksul saaksid nad vaadata, kas see serv liigub.
Kõigepealt aga pidi Buma selle puu üles leidma. Ja ükskõik mille leidmine Tulemaa saarestikus, mis tõrjus tagasi Charles Darwini ja oleks äärepealt murdnud kapten Bligh’, ei ole jalutuskäik metsas. Juba selle puu lähedalegi jõudmine on paras katsumus.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta juunikuu numbrist.
