Lugude linn Trieste: peidetud pärl kultuuride ristteel
Põhja-Itaalia elegantne ja elav piirilinn Trieste on pikka aega olnud tunnustamata kultuuripärl. Nüüd võib taastekkinud huvi linna sadama vastu tuua uue õitsenguaja.
Kui just külmematel kuudel ei puhu siinne vinge tuul boora, on vaikses Habsburgide ajastu suursuguse arhitektuuriga linnas Triestes kõik marsruudid jalutamiseks head.
Trieste on Itaalia kohta jahmatavalt mitmekesine, teda on vorminud nii õitsengupäevad Austria-Ungari impeeriumi jõuka sadamalinnana kui ka asukoht Kesk-Euroopa ja Balkani vahel. Ta on piirimaa, kuhu kaupmehed ja lühiajalised elanikud on igaüks jätnud oma kultuurilise jälje.
Ühel pilvitul oktoobrihommikul suundusin töölisklassi linnaosast San Giacomost, kus asus mu üürikorter, Itaalia suuruselt 16. linna (Triestes on 200 121 elanikku) südalinna. Teel möödusin 1. sajandi Rooma teatri varemetest, 19. sajandi Serbia õigeusu kuppelkirikust ja raudteejaama poolt linna valguvatest Aafrika tänavakaupmeestest. Aadria mere õhk oli pisut soolakas ja natuke ka röstitud kohvi hõnguga.
Olin käinud Triestes alates 1996. aastast vähemalt kaksteist korda, aga polnud kunagi jäänud kauemaks kui üheks-kaheks päevaks. Paar klaasi Sloveenia veini ja teravmeelne vestlus baarimehega Gran Malabaris. Kaunkarbid ja trühvlid Le Barettines. Matk mere kohal kõrguval konarlikul Karsti platool, mis on uppunud parukapuu leekivpunastesse suletaolistesse õitesse. Tunne, et Triestes on midagi sügavamat, aga küll jõuab. Trieste on alati samasugune nagu minu lahkudes – või nii ma arvasin kuni 2019. aasta kevadeni, mil Itaalia hakkas kaaluma oma logiseva majandusvankri haakimist Hiina külge, ühenduslüliks Trieste. Seepeale asusin kuuks ajaks Triestesse elama, lootes sellest Itaalia perifeerialinnast lõpuks ometi aru saada.
Minu sihtkohaks oli tol päeval väljak, mis kannab Guglielmo Oberdani nime. Oberdan oli 24-aastane itaalia rahvuslane, kes tegi 1882. aastal keisrile ebaõnnestunud atentaadi ja hüüdis enne surma võllast: „Elagu Itaalia! Elagu vaba Trieste!“ Ta pole ainus, kes on siin kannatanud. Väljaku all kulgevad tunnelid, kus Triestet Teise maailmasõja ajal okupeerinud natsid kuulasid üle ja piinasid juute ja sloveenlasi, enne kui saatsid mõned neist edasi Trieste riisitehasesse, kus asus Itaalia ainus hävituslaager. Uurisin neile piinamistele pühendatud mälestustahvleid ja hiljem uitasin läbi punkrite. Kõik see kokku on ajalugu täis inimesi, kes ei lase endale öelda, kes nad on ja millesse nad peavad uskuma, ning maksavad selle eest kallist hinda.
Olin tulnud Oberdani väljakule kokku saama Ambra Declichiga, kellega olin tutvunud siin lähedal tema elegantses restoranis, kus ta peatus sageli minu laua juures, et valada mulle veini, mis pärines linna kohalt Karsti platoolt mõnelt tundmatult tootjalt. Seekord tuli ta autoga ja me sõitsime kohtuma ühe tema sõbraga. Declich siksakitas meid osavasti linnast välja rannaäärsele kiirteele. Ta on sünnilt triestelane nagu tema emagi. Vanaisa oli tal Montenegrost pärit juudi laevaomanik. Declichi lool on palju ühist siinse piirkonna laiema looga.
Sloveenia piiri lähedases maalilises mereäärses Muggia linnakeses keerasime kiirteelt maha ja sõitsime mööda kitsast künklikku külavaheteed Bruno Lenardoni talu juurde. Declich oli tutvustanud mulle Lenardoni oivalist oliiviõli ja valget veini, mida nende pere on valmistanud üle saja aasta. Aga siia tõi ta mu sellepärast, et teadis, et ma uurin Trieste ja selle ümbruse psüühilisi arme. Õuetööst punetava ja kortsulise näoga Lenardon viis meid oma tagaveranda kivimüüri juurde. Sinna oli tõmmatud lai kollane püstjoon. Seinatahvel teatas, et 1954. aasta sõjajärgse lepinguga jäi Itaalia sellest joonest ühele ja Jugoslaavia teisele poole. Lenardoni maja oli sisuliselt riikide vahel poolitatud.
„Maja ühest poolest teise minekuks oli meil vaja teatud sorti passi!“ meenutas Lenardon naerdes ning lisas oma tagaaia poole viibates ja häält tõstes: „Ja jugoslaavlased said meie põllumaa!“
Alles pool sajandit hiljem, 2004. aastal, kui Nõukogude Liit oli kokku varisenud, Jugoslaavia lagunenud ja Sloveenia astunud Euroopa Liitu, tohtis Lenardon jälle oma maja taga viinamarju ja oliivipuid kasvatada. Isegi siis sai ta seda maad ainult rentida. Aga vein, mida me tol õhtupoolikul tema talus maitsesime, ei kõnelenud ikkagi riigist. See ütles seda, mida Bruno Lenardon tahtis, et see ütleks. See väljendas tema identiteeti. Seda ei saanud mitte keegi muuta.
Itaalia piirimaakonnas, mis kannab nime Friuli Venezia Giulia, pole mitte midagi sirgjoonelist. See on küll Itaalia maakondadest üks väiksemaid (veidi alla 8000 ruutkilomeetri, umbes nagu kolm Saaremaad), aga ulatub Alpidest Aadria mereni ja hõlmab kümneid väikelinnu, mis on millegi poolest kuulsad, olgu see vein, juust, prosciutto, noad, kellad või beebimööbel. Asulasildid on tavaliselt lisaks itaalia keelele ka sloveeni või kohalikus friuuli keeles või mõlemas. Praegu on see maa rahulik, aga pulbitseb ajaloost, mis on sageli olnud vägivaldne.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta juunikuu numbrist.
