Ohtlik teekond Thušethisse maa ja taeva vahel
Igal kevadel ajavad Gruusia Kaukasuse mägede lambakarjused igivana traditsiooni järgides oma karjad vaevalist teed mööda suvekarjamaadele – ja aegade taha.
Kella kuue paiku hommikul äratas mind telgis, mille olin püstitanud otse keset porist teed, lambakarjuse Giorgi Karsamauli ärev hääl: „Kähku, tõuse üles, me peame siit jalga laskma!“
Telgi lahtisest uksest pahvas sisse külma õhku ja kostis paduvihma pladinat vastu teed. Giorgi 850-pealist lambakarja polnud kusagil näha.
Rõõmsameelne 29-aastane Giorgi paistis nüüd olevat oma tavalise hea tuju kaotanud. Tema nägu oli surmtõsine, isegi hirmunud. Ta kiirustas oma vana pikapi juurde, vaevumata mu telgi lukku uuesti kinni tõmbama. Kui telgist välja sain, leotas vihm mu jaki juba mõne minutiga läbi. Eemalt oli kuulda karjuste vilesid ja hõikeid.
Karjused olid oma karjadega traditsioonilisel 250-kilomeetrisel rännakul Širaki orus asuvatelt talvekarjamaadelt Kirde-Gruusia omanäolisesse eraldatud mägipiirkonda Thušethisse suvekarjamaadele, sedapuhku kaasas Gruusia National Geographicu meeskond. Tol kaootilisel 2019. aasta maihommikul oleks neil pidanud olema käsil teekonna viimane lõik. Aga ilm muutis kõik. Selle asemel, et võtta ette viimane raske tõus üle mäeharja, laskusid karjused oma karjadega madalamale tormivarju, jättes maha öö jooksul surnuks külmunud lammaste tohuvabohu.
Kaukasuse mägede lõunapoolsetes eelmägedes Alvani külas, pealinnast Thbilisist saja kilomeetri kaugusel, seisab jõekaldal lambaaedik. Kolmandat põlve lambaid kasvatava perekond Karsamauli suur kari mahub sellesse puuvaiadest ja traatvõrgust aedikusse kenasti ära. Nagu enamik thušethilasi, veedavad Karsamaulid seitse-kaheksa kuud Alvanis, karjatades sel ajal oma lambaid Širaki oru karjamaadel, kevade saabudes aga ajavad karja Thušethi mägismaale, nende sealset koduküla Vestomtat ümbritsevatele rikkumatutele mägikarjamaadele.
Maist septembrini krõmpsutavad nende kohalikku tõugu lambad Thušethi karjamaadel alpi nurmikat, lamba-aruheina, kirjut lustet, keraheina, roostetarna, kolmehambalist kellukat ja nõiahammast – valgurikkaid taimi, mis annavad Thušethi lammaste piimale eripärase maitse. Thušethisse jõudmiseks kõnnivad karjused lammastega kõigepealt Širaki orust 150 kilomeetri kaugusele Alvanisse, mis võtab seitse päeva, puhkavad seal mõne nädala oma perede juures ning seejärel alustavad viimast saja kilomeetri pikkust kolmepäevast tõusu Vestomtasse.
Ajalooallikate järgi kinkis 16. sajandil Gruusia Kahhethi piirkonna üle valitsenud kuningas Levan ühe pika sõja lõpu puhul Thušethi mägilastele Alvanisse ja Širaki orgu talvekodud ja karjamaad. Sellest ajast peale on iga-aastane karjaränne Thušethisse ja tagasi olnud eluviis.
Karsamaulide perekonna 58-aastane patriarh Robizon Karsamauli, hariduselt veterinaar, on lammastega töötanud üle 30 aasta, täpselt nagu kunagi tema isa. Nüüd käib nende jälgedes ka vanim poeg Giorgi. Sel päikselisel hommikul, kui ma nendega kokku saan, valmistub perekond suvekarjamaa poole teele asuma. „Aja nad välja, Parna!“ hõikab Giorgi oma nooremale vennale valjusti, et end üle lammaste määgimise kuuldavaks teha. Alazani jõe kaldal asuvas kahekorruselises majas elab neli põlvkonda Karsamaulisid. Nad kõnelevad thušethi murret, mis erineb gruusia keelest. „Vanaema, oled sa kaasavara valmis pannud?“ küsib Giorgi vanalt naiselt. Sõnad on nii teistsugused, et aeg-ajalt saan ma nende tähendusest hädavaevu aru. Ma taipan, et kaasavara all peab Giorgi silmas mägedesse kaasa võetavat kraami ja teemoona, aga mõtlen ikkagi, kas see oli mõeldud otsesõnu või ühena Giorgi naljadest.
Ökoloogi haridusega Giorgi püüab vanu traditsioone ajakohastada. Selle mõtte sai ta reisil Itaaliasse ja Prantsusmaale, kus ta nägi, kuidas lambakasvatajad võtavad lammaste pidamisel ja juustu valmistamisel kasutusele uusi meetodeid, aga säilitavad vanu kombeid. Giorgi katsetab erinevaid pärimuslikke lambajuustu valmistamise viise. Kohalikku lambajuustu laagerdatakse lamba- või mõnikord kitsenahast kotis, mida hüütakse guda’ks ja mille järgi juust on saanud nime Thušethi guda. Nõukogude ajal, mil tootmine oli koondatud kolhoosidesse, oleks traditsiooniline juustuvalmistamismeetod äärepealt kaotsi läinud, sest guda’d asendati odavamate kilekottidega, kus laagerdunud juust oli kehva kvaliteediga. Aga sellised pered nagu Karsamaulid hoidsid vanad traditsioonid elus.
Nüüd on nad ühendanud jõud viie teise lambakasvatajaga ja moodustanud Thušethi juustu tootjate liidu. 2019. aastal õnnestus neil ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni ja teiste organisatsioonide abiga registreerida Thušethi guda kaitstud päritolunimetusena, mis tagab ehtsuse: see juust peab valmima lambanahast kotis ja lambad peavad sööma ainult Thušethi mägikarjamaadel. Kaitstud päritolunimetus aitab tootjatel oma toodangut parema hinnaga müüa, sest gurmeetoote eest maksavad tarbijad hea meelega rohkem.
Tilluke Vestomta küla kükitab mäe otsas. Ma loen kokku kümmekond maja. Üks neist kuulub Karsamaulidele, kes majutavad nüüd külalisi. Nad on ehitanud oma maja ümber külalistemajaks. See oli sama töömahukas ettevõtmine kui ränne: kuna autoga Vestomtasse ei pääse, tuli kõik ehitusmaterjalid kohale vedada hobuse seljas.
Siia jõudmiseks tuleb tulla autotee lõpust mitu kilomeetrit jalgsi mööda kitsast rada, mis siksakitab järsul metsasel nõlval. Vaated on hingematvad, valitseb vaikus. Inimeste lähedusele ei viita mitte miski peale kauguses mägede taustal peopesasuurusena paistva üksildase Vestomta, mis otsekui ripuks maa ja taeva vahel.
Mai alguses on Thušethisse viiv tee alles lume tõttu suletud ja lambarajad sisse tallamata.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta juunikuu numbrist.
