Erkki Peetsalu: Laupkokkupõrge
Tsivilisatsioonide kokkupõrge isiklikul tasandil toimub meiega ja meie ümber iga päev. Sõna jõu tunnetamine, enda ja teiste piiride märkamine, üksteise aktsepteerimine – et mitte teha kellelegi haiget kogemata või meelega –, võiks saada meie kõigi suuremat tähelepanu. Isiklikke kogemusi jagub igaühel, nii häid kui ka valusaid ja õpetlikke.
Hetkel, kui meie sisemuses midagi kihvatab, teeme rumalusi. Riigikogu liige „müksab“ Toompeal autoga parklasse sõites koroonapiirangute vastu protestivat inimest. Tööandja ütleb lahkuvale töötajale: „Mingu sul edaspidi elus kõik halvasti!“ Või sinu jaoks armas inimene ütleb sulle meeleheites midagi, mis pöörab su sisemaailma tagurpidi. Näiteid tegudest, mida me kõik oleme teinud, kui meis kihvatab, võiks jäädagi loetlema. Pärast ei jõua aga impulsiivselt öeldud sõnu või tehtud tegusid ära kahetseda, kuid tehtut tagasi võtta ei saa.
Mida teha saab? Enese süüdistamine ei aita, vaja on olukord endas läbi töötada ja edasi minna. Paistab, et valusad hingelised kogemused on inimesele vajalikud mõistmaks, kuidas me isiksustena areneme – kuidas saada paremaks inimeseks. Meil kõigil on hetki ja olukordi, millele ei tahaks tagasi mõelda: miks ma pidin nii ütlema-käituma. Tahaks vajuda maa alla, kaduda silmist, siit planeedilt … aga see oleks alla andmine iseenda ees. Hirm seista silmitsi oma tunnetega võib otsekui halvata. Ent tark oleks allasurutud tunded enesele teadvustada ja lahustada, et sisemine pingekatel eneselegi ootamatul hetkel ei plahvataks. Kas oleme oma inimliku arengu teel nii targad ja julged, et sisemise puhastumise teekonda ette võtta?
Vaimse tervise asjatundjad on sel aastal korduvalt tõstatanud vaimsete vitamiinide tarvitamise vajalikkust.
Kui ma kellelegi midagi öeldes tahtmatult puudutasin valusat kohta tema hinges, saan teha vaid üht: paluda andeks nii teiselt inimeselt kui ka endalt. Andestuse jõud ületab sõna jõu, kõik väärteod ja vääriti mõistmised. Kui ma palun südamest andeks ja teine andestab südamest, on see olukord puhastanud mõlemas inimeses midagi väga olulist. Elu üks hingearengu eksameist on edukalt sooritatud. Aga kas me suudame südamest andeks paluda? Ja kas suudame andestada inimesele, kes meile on valu põhjustanud? Kas suudame andestada iseendale, et oleme põhjustanud kannatusi teistele ja seeläbi ka endale? Kui soovin saada paremaks inimeseks, on vaja end kokku võtta – suuta, tahta, julgeda.
Mida teha aga siis, kui südamest andeks paludes teine inimene ei andesta – vastab, et ega üks vabandus öeldut küll olematuks tee. Kuidas panna maha oma süükoorem ja elada edasi, tundes selle olukorra ja inimese suhtes neutraalset rahu? Psühholoogias ja enesearengu õpetustes on selleks erinevaid lähenemisi, erinevaid tehnikaid, kuid kõige olulisem taipamine võib sinuni jõuda üksnes sulle mõistetaval kujul ootamatult. Lihtsalt luba endale see olukord vastu võtta ja aktsepteerida toimuvat, jäädes nii teise inimese kui ka iseenda suhtes andestavaks, kaastundlikuks, avatuks, heatahtlikuks.
Laupkokkupõrge teise inimesega – eriti kõige lähedasemaga – võib osutuda meist igaühele hädavajalikuks kogemuseks, et mõista inimsuhteid ja inimeseks olemise sügavusi hoopis uuel tasandil. Vaimse tervise asjatundjad on sel aastal korduvalt tõstatanud vaimsete vitamiinide tarvitamise vajalikkust. Kuidas veelgi rohkem märgata, kuulata ja väljendada enda ja oma lähedaste vajadusi sel heitlikul ajal, võikski jääda meile kõigile seekordseks suvetööks.
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
