28 päeva merepõhjas ehk retk müstilisele maastikule
Laurent Ballesta ja veel kolm uurijat veetsid kuu aega tillukeses kapslis elades ja Vahemere põhjas sukeldudes. Nad leidsid hämmastavaid mereloomi – ja märke meie mõjust ühele müstilisele maastikule.
Ma kasvasin üles Vahemere rannikul, Lõuna-Prantsusmaal. Paik, kus ma esimesi kordi ujusin, snorgeldasin ja akvalangiga sukeldusin, oli Riviera. Aja möödudes, kui Vahemerest oli saanud mu erialase töö põhibaas, vaatasin ohjeldamatu arenduse laastamistööd selle turistidest üle ujutatud ranniku kallal – ja samas nägin umbes 50 meetrist sügavamal maailmu, mis paistsid veel puutumatud. Veel hiljuti olin aga näinud neid vaid põgusalt. Akvalangiga sukeldudes kulub juba ainuüksi pinnale tõusmiseks sellisest sügavusest neli kuni kuus tundi: dekompressioon peab olema aeglane, et sa ei sureks kessoontõppe. Nii jääb põhjas viibimiseks masendavalt vähe aega, tavaliselt kõigest viis või kümme minutit.
2019. aasta juulis tõime sellesse muutuse. Mu neljaliikmeline meeskond elas 28 päeva järjest Vahemerel ühe pargase pardal ahtas ülerõhuga barokambris, hingates heeliumi ja hapniku segu ning laskudes iga päev tuukrikellaga merepõhja. Me töötasime nagu avamere-naftatööstuse tuukrid – aga kui tuukrid on tavaliselt õhuvooliku kaudu tuukrikellaga ühendatud, siis meie kasutasime kinnise hingamissüsteemiga akvalangi, mis filtris väljahingatud õhust süsinikdioksiidi välja. See tähendas, et me saime uudistada merepõhja vabalt, tundide kaupa, mitte mõne minuti kaupa.
Kuna nii tuukrikellas kui ka meie eluruumis (ja nende vahel vannitoas) hoiti rõhk samasugune nagu see on merepõhjas – tervelt 13 korda kõrgem kui õhurõhk merepinnal –, ei pidanud me igal pinnaletõusul dekompressiooni läbi tegema. Seda tegime ainult ühe korra missiooni lõpul, ligi viis päeva. Alles pärast seda avasime oma kapsli raske metall-luugi ja hingasime jälle vabalt õhku.
2019. aasta 1. juulil Marseille’ lähedal läks see luuk meie järel kolksuga kinni, kui sisenesime tuukrikella, punased ülikonnad seljas, et esimest korda põhja laskuda. Selline tunne oli, nagu sõidaks kosmoselaevaga Kuule. Põhjas tuukrikellast õhulüüsi kaudu väljuda ja eemale ujuda oli uskumatu elamus: me olime süvavee-akvanaudid, kes jätsid umbes 70 meetri sügavusel maha oma ühenduse koduga. Heitsin pilgu tagasi tuukrikella poole, mis hajus sinisesse hämarusse. Sel esimesel sukeldumisel hoidsime seda nägemisulatuses.
Inimesed on aastatuhandeid risti-rästi üle Vahemere sõitnud, aga Vahemere põhi on veel tundmatum maailm kui meie põhjalikult kaardistatud Kuu – ja erinevalt Kuust tulvil elu. Me uitasime aeglaselt, kiirustamata Calanques’i rahvuspargi merepõhjas, kuhu Jacques Cousteau ja Louis Malle tulid 1950-ndatel tegema filmi „Vaikne maailm“, mille kaudu üks põlvkond tegi esmatutvust veealuse eluga. Esimesel sukeldumisel nägime looma, keda ma olin enne näinud ainult korra, kümme aastat varem ja vaid hetke: ebakalmaari Loligo forbesii. Kaks ebakalmaari paaritusid otse meie ees. Isane ujus emase alla ja nende kombitsad põimusid. Siis libistas isane spermat kandva kombitsa emase mantli alla. Paar sekundit hiljem ujus emane väiksesse koopasse ja riputas lakke pikad kobarad viljastatud mune.
Need loomad elavad vaid kolme aasta ringis ja sigivad üheainsa korra. Korra elus – ja meie nägime seda pealt. Minu teada polnud seda käitumist varem kunagi pildistatud. Kohe esimesel päeval seda näha näis hea endena.
1960-ndatel võttis Cousteau esimesena kasutusele allveelabori ja elas mitme nädala kaupa merepõhjas. Meil oli suur eelis: me polnud ühe koha küljes kinni. 28 päeva jooksul läbis meie pargas, mida üks puksiir aeglaselt järel vedas, üle 550 kilomeetri, Marseille’st Monaconi ja tagasi. Me sukeldusime 21 kohas.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta maikuu numbrist.
