Must õhk nõuab hingehinda: miljoneid inimhingi
Õhusaaste põhjustab aastas seitse miljonit enneaegset surma ja võib olla juba väikeses koguseski ohtlik. Me suudame selle probleemi lahendada.
Kui maailma hakkas räsima Covid-19, kahtlustas Francesca Dominici, et ohvrite arvu suurendab õhusaaste. See oli loogiline järeldus kõigest, mida teadlased mustast õhust teadsid ja mida nad uue koroonaviiruse kohta teada said. Saastunud õhuga paikade elanikel on suurema tõenäosusega kroonilisi haigusi, ja sellistele inimestele on Covid-19 kõige ohtlikum. Peale selle võib õhusaaste nõrgestada immuunsüsteemi ja muuta hingamisteed põletikuliseks, nii et kehal on raskem hingamisteede viiruse vastu võidelda.
Võimalikku seost nägid paljud eksperdid, aga Harvardi T. H. Chani tervishoiukooli biostatistika professoril Dominicil olid selle oletuse kontrollimiseks eriti head vahendid. Ta on koos kolleegidega palju aastaid loonud ebatavalist andmeplatvormi, mis kõrvutab 2000. aastast saadik kümnete miljonite ameeriklaste terviseteavet igapäevaste kokkuvõtetega sellest, millist õhku nad on hinganud. Dominici seletas seda mulle möödunud suvel videokõnes Massachusettsi Cambridge’i linnast, kus ta elab. Süles vingerdas tal isolatsiooniseltsiliseks võetud labradorikutsikas. Londonis, kus ma istusin kodukontoris, oli kevadistest liikumispiirangutest tingitud ajutine liiklusepaus läbi saanud ja õhk jälle diislisuitsu täis.
Dominici ostab igal aastal kõigi umbes 60 miljoni USA riiklikus ravikindustussüsteemis Medicare osaleva vanemaealise ameeriklase detailsed, aga anonüümsed andmed (vanus, sugu, rass, postiindeks) ning kõigi surmade ja hospitaliseerimiste kuupäevad ja diagnoosikoodid. See on andmeplatvormi üks pool. Teine pool on omaette saavutus. Kõigepealt jaotasid kümned teadlased Dominici ja Harvardi epidemioloogi Joel Schwartzi juhtimisel USA kilomeetrise küljepikkusega ruutudeks. Siis õpetasid nad ühe masinõppeprogrammi iga päev igas ruudus saastetaset välja arvutama, isegi kui seal õhuseireseadmeid polnud, ja kogusid niimoodi andmeid 17 aastat.
Nende kahe andmekogu põhjal sai Dominici oma kolleegidega esimest korda uurida õhusaaste mõju USA igas nurgas. Nad jõudsid murelikuks tegevatele järeldustele. Ühes 2017. aasta uuringus leidsid nad, et isegi seal, kus õhk vastas riiklikele piirnormidele, oli õhusaaste ja suurema suremuse vahel seos. See tähendab, et piirnormid ei ole turvalised, selgitas Dominici.
Kaks aastat hiljem teatas töörühm, et iga kord, kui saastetase tõusis, vajas rohkem inimesi mitmesuguste haigustega haiglaravi – sealhulgas neerupuudulikkuse, sepsise ja muude seisunditega, mille seost õhusaastega oli vähe uuritud. Need järeldused lisandusid tervele kuhjale tõenditele, mis näitavad, et ülipeenosakesed ehk PM2,5 – tahma- ja muud tahked osakesed, mis on väiksemad kui 2,5 mikromeetrit ehk umbes kolmekümnendik juuksekarva paksusest – on ohtlikud. Need võivad jõuda vereringesse. Teadlased on leidnud neid ja isegi veel pisemaid ehk ultrapeenosakesi südamest, ajust ja platsentast.
Kui algas pandeemia, otsustasid Dominici ja tema kolleegid ruttu viia üleriigilised õhukvaliteedi andmed kokku Johns Hopkinsi Ülikooli maakondlike andmetega koroonasurmade kohta. Ootuspäraselt oli koroonasuremus kõrgem seal, kus õhu PM2,5 sisaldus oli suurem – ehk kus aastakümnetepikkune musta õhu hingamine oli teinud inimesed koroonaviirusele tundlikuks. Maailma ulatuses, teatas töörühm detsembris, langes tahkete osakeste saaste arvele 15 protsenti koroonasurmadest, eriti saastunud õhuga Ida-Aasia maades aga 27 protsenti.
Väljaspool teadusringkondi olid paljud šokeeritud. Meedias oli see uuring esikülje uudis. „Mind ei üllatanud see põrmugi,“ nentis Dominici. „See oli igati loogiline.“ Ta juba teadis tõsiasja, mida suur osa avalikkusest ei tea: et must õhk röövib palju rohkem inimelusid ja palju pidevamalt kui uus koroonaviirus.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul põhjustab õhusaaste igal aastal umbes seitse miljonit enneaegset surma, üle kahe korra rohkem kui alkoholitarbimine ja üle viie korra rohkem kui liiklusõnnetused.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta aprillikuu numbrist.
