Florida puuma tagasitulek
See väljasuremisohus kaslane on oma elualadele naasmas, aga tema püsimajäämist ohustab ehitusbuum.
„Tere tulemast puumade maale,“ tervitab Brian Kelly, kui temaga Floridas East Naplesis ühe liiklusrohke ristmiku juures kokku saan.
Kelly on Florida kalandus- ja looduskaitseameti puumaspetsialist. Ta viipab käega itta, laieneva eeslinnarajooni poole, kus ta elab, ja märgib, et siit kõigest poole kilomeetri kaugusel jäi rajakaamerasse puuma ning üks teine puuma ületas kuuerealise tee, mille ääres me seisame.
Läheduses elab veel üks puuma, kaheksa-aastane emane nimega FP224. Ta on kaks korda autolt löögi saanud ja kummalgi korral murdnud jalaluu. Veterinaarid ravisid ta pärast mõlemat õnnetust terveks ja lasid uuesti lahti. Me sõidame Kelly maja juurde tema jälgi otsima. Maja kõrvalt algab metsalapp, kus FP224 tõi hiljuti ilmale vähemalt kolm poega. Praegu on sajuperiood, mil vihm pühib tavaliselt puumade jäljed minema, aga meil veab.
„Näe, seal,“ osutab Kelly suurtele, umbes minu rusika mõõtu käpajälgedele pehmes liivas. Me liigume jälgi pidi kõrgete mändide ja epifüütidest kubisevate saabalpalmide vahel edasi. Kelly paigaldatud rajakaamerat üle vaadates selgub, et kaks õhtut tagasi veidi enne kella üheksat kõndis FP224 siit mööda.
Tema jälgi näha on vapustav – see on meeldetuletus, et Floridas leidub veel metsikut loodust ja suurkaslasi, ning mõned neist on nii head kohanejad, et elavad nähtamatut elu üha edasi tungivate eeslinnade servas. Enamik floridalasi ei näe neist kiskjatest mitte kunagi mitte mingeid märke.
Puuma kaalub täiskasvanuna 30 kuni 75 kilo, olenevalt soost, ja võib hüpata üheainsa hüppega ligi kümme meetrit. Tšerokiid kutsuvad teda metsa isandaks. Kuid ta vajab miljoneid hektareid Edela- ja Kesk-Florida soid, metsi ja rohumaid, ning suurt osa neist aladest ähvardab peatne täisehitamine.
Florida puumat loetakse puuma alamliigiks. Kunagi elutses ta peaaegu kõikjal USA kaguosas, aga teda kütiti agressiivselt ning 1970. aastateks leidus teda veel vaid Floridas ning järele oli jäänud alla 30 isendi, nii et sugulusristumise oht oli suur. Kelly sõnul rippus alamliigi säilimine juuksekarva otsas.
Tollal mõtlesid teadlased välja ennenägematu päästeplaani: 1990. aastate keskpaigas palkasid nad texaslase Roy McBride’i, keda peetakse maailma parimaks puuma jäljekütiks, Texasest kaheksat emast puumat kinni püüdma ja Lõuna-Floridasse lahti laskma. Viis neist poegisid ja see genofondi rikastamine pööras alamliigi allakäiguspiraali uueks tõusuks.
Arvukus hakkas aegamööda suurenema ja nüüdseks on isendeid 200 ringis. Enamik neist elab Fort Myersist ida ja Caloosahatchee jõest lõuna poole jääval maa-alal. „See on üks USA ajaloo tähelepanuväärsemaid looduskaitse edulugusid,“ ütleb fotograaf ja looduskaitsja Carlton Ward jr, kelle tegevust toetab National Geographic Society.
Ent ikkagi on Florida puuma tulevik küsimärgi all, sest ohtusid on palju. Kaks peamist surmapõhjust on kokkupõrked autodega ja omavahelised territooriumivõitlused. Autod tapavad igal aastal umbes 25 puumat, mis näitab, kui ohtlik on alamliigile arendus ja teedeehitus. Ja iga päev kolib Floridasse keskeltläbi 900 inimest juurde.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta aprillikuu numbrist.
