"Loodusõnnetusi" põhjustab inimene
Kliimamuutusest jõudu saavaid põlenguid, torme ja viirusi tuleks ehk nimetada õige nimega: inimtekkelisteks loodusõnnetusteks.
Eelmise aasta augusti keskel teatas California kuberner Gavin Newscom ühel pressikonverentsil, et osariigis lõõmab 367 teadaolevat maastikupõlengut. „Ma ütlen „teadaolevat“, aga väga reaalne on, et neid tuleb juurde,“ ütles ta. Paari päeva pärast oligi neid juba 560. Mõni nädal hiljem leegitsesid paljud neist põlengutest endiselt, ja üks, Doe’ põleng Santa Rosast põhja pool, oli paisunud California ajaloo suurimaks tulemölluks. Californiast hoovas nii palju suitsu, et isegi USA kirdenurgas Uus-Inglismaal varjas suits päikese. Selleks ajaks, kui enamik California leeke oli novembri lõpuks kustutatud, oli hukkunud vähemalt 31 inimest ja evakueeritud kümneid tuhandeid.
Samal ajal kui üle 15 000 tuletõrjuja võitles California põlengutega, lähenes Louisianale orkaan Laura. Mehhiko lahte ületades tugevnes see peaaegu rekordkiirusel, kõigest ööpäevaga esimese kategooria tormist neljanda kategooria tormiks. Selleks ajaks, kui orkaan tabas 27. augusti varahommikul Cameroni maakonda, oli see kõigi USA-s maismaale jõudnud orkaanide seas tugevuselt viies. Tormis hukkus vähemalt 16 elanikku ja majanduslik kahju ulatus 12 miljardi dollarini.
Kakskümmend aastat tagasi oleks selliseid kriise nagu Doe’ põleng ja orkaan Laura võidud nimetada loodusõnnetusteks. Nüüd on kliimamuutus teinud omad korrektiivid. Sellesama pressikonverentsi paiku, kus California kuberner andis ülevaate põlengutest, kerkis elavhõbedasammas Surmaorus 54,4 kraadini, kõrgeima temperatuurini, mis Maal iial usaldusväärselt mõõdetud. Palavam ja kuivem California süttib märksa kergemini põlema. Soojeneb ka Mehhiko laht, ja sellel on ohtlikud tagajärjed. Orkaanid saavad energiat vee pinnakihi soojusest ning lähevad seega üha tugevamaks. Olen kirjutanud kliimamuutusest ligi kakskümmend aastat ja hakanud mõtlema, et meil on vaja selliste sündmuste jaoks uut mõistet. Äkki tuleks neid nimetada inimtekkelisteks loodusõnnetusteks.
Inimene on nüüd planeedil nii domineeriv, et praegust aega nimetatakse uueks geoloogiliseks ajajärguks: antropotseeniks. Metsi maha raiudes, kaevandusi kaevates ja linnu ehitades oleme me muutnud poolt Maa jäävabast maismaast. (Kaudselt oleme muutnud ka ülejäänud poolt.) Oma väetisetehastes seome me rohkem lämmastikku kui kõik maismaaökosüsteemid kokku, oma atrade ja buldooseritega teisaldame rohkem pinnast kui kõik maailma jõed ja ojad. Biomassi arvud on jahmatavad. Inimeste kogumass ületab nüüd metsikute imetajate massi enam kui kaheksa korda. Kui lisada sellesse arvestusse ka meie koduloomad (enamasti lehmad ja sead), on suhe peaaegu 23:1. Antropotseenis ei saa katastroofide põhjustest rääkides tõmmata inimese ja looduse vahele selget piiri. Näiteks paljud maavärinad on nüüd tingitud inimtegevusest, eelkõige frakkimisest. Ebatavaliselt tugevat inimtekkelist maavärinat, mis raputas paar aastat tagasi Oklahoma linna Pawneed, oli tunda Iowani välja.
Ja siis on veel Covid-19.
Seda põhjustav viirus näib pärinevat sagarninadelt. Ilmselt hüppas ta neilt inimesele üle Hiinas Wuhani linna lähistel, kas otse või mõnest muust liigist vaheperemehe kaudu, keda pole seni veel kindlaks tehtud. Arvatavasti on patogeenid loomadelt inimestele ja inimestelt loomadele üle kandunud kogu meie olemasolu aja. Aga suurema osa inimkonna ajaloost oli selliste ülekandumiste mõju väike. Nakatunud asurkonnad ei liikunud kuigi kaugele ega kuigi kiiresti. Lennureisimine võimaldab nüüd viirusel teha õhtuse uudistesaate ajaga maakerale pool tiiru peale.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta märtsikuu numbrist.
