Naised võtavad ohjad - vastuseisu kiuste
Boliivia, Uus-Meremaa ja Afganistani naised on astunud pikki samme poliitikas kaasa rääkimise poole. Paljud kogevad aga oma mõjuvõimu suurenedes kultuurilist vastuseisu – ja isegi vägivalda.
Linnapea arvas, et ta sureb.
Oli 2019. aasta 6. november ja linnavalitsuse hoone põles. Oktoobrikuistest vaidlustatud presidendivalimistest olid puhkenud protestimeeleavaldused, mis mõne päeva pärast kukutasid Boliivia sotsialistist presidendi Evo Moralese, ja Vinto linna valitsushoone oli põlema süüdatud. Moralese erakonda Sotsialistlik Liikumine kuuluv 48-aastane Maria Patricia Arce Guzmán pääses suitsust välja ja üritas maja ette kogunenud vaenulikust rahvahulgast mööda põigelda.
2015. aasta juunist linnapea olnud Arce jooksis mööda Vinto tänavaid, haige põlv liikumist aeglustamas. Kingad kadusid jalast, aga ta ei peatunud. „Siis haarasid nad mu kinni ja hakkasid karjuma, et ma olen mõrtsukas,“ rääkis Arce hiljem. Algas tema tundidepikkune piinamine.
Märatsejad kallasid linnapea bensiiniga üle. Ta haises uriini ja valgendi järele. Teda peksti jalgade ja kaigastega, loobiti kividega ning lohistati paljajalu kohta, kus oli Moralest toetavate vasakpoolsete ja nende parempoolsetest vastaste kokkupõrgetes hukkunud 20-aastane Limberth Guzmán Vásquez. Moralese-vastased meeleavaldajad süüdistasid Arcet selles vägivallas osalenud vasakpoolsete rahastamises ja toetamises. „Arvasin, et nad tapavad mu ära, panevad põlema,“ ütleb Arce.
Üks mees valas talle peale punast värvi. Üks naine lõikas maha tema vööni ulatunud meevärvi juuksed. „Selline tunne oli, nagu ta rebiks minult skalpi.“ Mõned karjusid, et tapavad ära tema kaks poega. Teised käskisid tal tagasi astuda ja hukka mõista endine president Morales, kes oli vaatamata tulemuste võltsimise süüdistustele kuulutatud valimiste võitjaks. Pärast sõjaväe ja politsei toetusest ilma jäämist astus Morales tagasi.
Sotsiaalmeedias ringlesid videod kannatavast, aga trotslikust Arcest maskis meeleavaldajate keskel. „Ma ei kavatsegi vaikida!“ ütles ta ühes videolõigus. „Ja kui nad tahavad mind tappa, las tapavad!“ Lõpuks toimetasid Arcele tundmatud inimesed ta sealt vargsi moottorratal minema ja andsid politsei kaitse alla.
Kallaletung Arcele peegeldas Boliivia poliitikas valitsevate lõhede sügavust. Aga see oli ka näide ühest vastuolust: Boliivia on tuntud riigina, kus soodustatakse naiste esindatust riigi ja kohalikes valitsusorganites, ja samal ajal naistele üks Lõuna-Ameerika ohtlikumaid paiku. Femitsiidi (naiste tapmise nende soolise kuuluvuse pärast) määr on seal mandri kõrgeim, 2018. aastal tapeti 2,3 naist 100 000 naise kohta. 2019. aastal tapeti 117 naist. Seksuaalset või füüsilist väärkohtlemist on kogenud hinnanguliselt 70 protsenti boliivlannadest.
Sellepärast peavad Arce ja paljud teised Boliivia naispoliitikud selle rünnaku põhjuseks osalt macho-kultuuri – eriti räiget versiooni seksistlikust suhtumisest, mis paljudes maailma maades naisjuhte proovile paneb. Ka Boliivias, kus seadus nõuab 2010. aastast saadik, et riigi ja osariikide parlamendi ning kohalikel valimistel oleksid parteide nimekirjades vähemalt pooled kandidaadid naised. Praegu on riigi parlamendis naisi 53 protsenti.
Siis, kui Arcele kallale tungiti, oli samas departemangus veel kolm naislinnapead, samuti Moralese parteist, aga füüsiliselt rünnati ainult Arcet. Ta kahtlustab, et selle taga olid tema eestvedamisel korraldatud naiste võimaluste avardamise programmid: korvipunumis-, kokandus- ja muud kursused, mille eesmärk on edendada naiste rahalist iseseisvust. Arce sõnul vaatab osa mehi neile programmidele viltu.
Arce halvustajad süüdistavad teda linna raha väärkasutamises vägivalla õhutamiseks, mida ta eitab. „Siin on palju macho-hoiakut,“ ütleb Arce. „Ilmselt tahtsid nad anda mulle õppetunni ja teha minust teistele hoiatava eeskuju.“
Mõni nädal pärast rünnakut läks Arce tööle tagasi, et töötada ametiaja lõpuni, 2020. aasta 30. maini. Ühel soojal detsembrihommikul istus ta oma töölaua taga, loomulikud tumepruunid juuksed tagasi kasvamas, pisut pikemad kui siilipea. „Kogu aeg on hirm,“ ütles ta. „Ma ei tunne end siin kaitstuna.“
Tema kabineti akende ees, mis rahutuste ajal sisse löödi, olid klaaside asemel ikka veel kiled, mis tuules õrnalt voogasid. Seinu ehtisid Moralese pildid. Moralese konservatiivsema järeltulija, naispresidendi Jeanine Áñez Cháveze pilte ei olnud, teda Arce ei toeta. „Meie, naised, oleme endale poliitikas koha välja võidelnud ja me ei saa seda käest anda,“ ütles Arce läbi pisarate oma linnapeaameti kohta. „Kui ma tagasi astun ja lasen neil võita, mis sõnumi see saadab naistele, kellele ma ütlen, et ärge jätke jonni?“
Poliitilise võimu juurde pürginud naised on läbi aegade ja kogu maailmas tihti kogenud vastuseisu, halvustavatest märkustest atentaatideni. Naised on palju saavutanud, aga põrkavad ikka veel tuttavatele takistustele, seda ka riikides, mis on andnud naistele riigivalitsemises valjema hääle. Enam kui pooltes maailma maades, sealhulgas Boliivias ja sellistes sõdadest räsitud maades nagu Afganistan ja Iraak, tagavad nüüd naiste ametliku osalemise poliitikas seadusega sätestatud sookvoodid. Neil kvootidel on aga omad piirangud. Mõned liberaalsete demokraatlike riikide analüütikud on kvoote kritiseerinud, nimetades neid ebademokraatlikuks ja diskrimineerivaks ning väites, et need on vastuolus saavutustel põhineva hindamise põhimõttega, sest annavad naistele üksnes soo põhjal meeste ees eelise. Ja, nagu Boliivias, ei takista nad naissoost võimuesindajatele suunatud kriitikat võtmast aeg-ajalt inetut seksistlikku tooni.
Struktuurset ebavõrdsust on läbi aegade olnud ka sooneutraalsetes, saavutustepõhistes poliitsüsteemides. Need kvootideta süsteemid, nagu USA oma, võivad soosida domineerivaid ühiskonnarühmi, näiteks mehi, valgeid ja rikkaid. Üks raskus seisneb takistustes, mis tuleb poliitilistele ametikohtadele jõudmiseks ületada. Teine seisneb selles, mida naised võimul olles teha saavad – ja ei saa. Naiste kaasamine erakonda või parlamenti võib täita soolise võrdsuse nõude, aga olla kõigest sümboolne, kui naispoliitikuid küll nähakse, aga kuulatakse harvem. Ja siis on veel küsimused, et millised naised võimukoridoridesse pääsevad ja kuivõrd nad teisi naisi esindavad – küsimused, millega maadlevad mitmed riigid, sealhulgas Uus-Meremaa ja Afganistan. Heidutamisest, vägivallast ja muudest takistustest hoolimata ei loobu naised üritamast poliitilist võimu haarata ja oma mõjuvõimu tugevdada.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta jaanuarikuu numbrist.
