Maoori juuratudeng Wainuiarua Poa austab Whanganui jõge oma esivanemana. Jõe mana ehk prestiiži kõrgel hoidmine on lõputu teekond, ütleb ta.  Foto: MATHIAS SVOLD, NG

Ma olen see jõgi, see jõgi on mina

Uus-Meremaa annab Whanganui jõele isiku juriidilised õigused, et heastada kunagist ülekohut.

„Suur jõgi voolab mägedest merre. Ma olen see jõgi, see jõgi on mina.“

Nende sõnadega kuulutavad Uus-Meremaa Whanganui jõe äärsed maoori hõimud enda lahutamatut sidet jõega, mida nad peavad oma esivanemaks. Jõgi saab alguse Põhjasaare keskosa kolme vulkaani lumeväljadelt. Hõimud usuvad, et neist vulkaanidest kõige kõrgema, üksildase Ruapehu jalamile kukkus Taevase Isa pisar, millest sündis jõgi.

Oma 290-kilomeetrisel teekonnal merre voolab jõgi rohkete lisajõgede veest paisudes ja angerjana vongeldes läbi mägise maa, millest osa on rahvuspark. Jõeäärseid järsakuid pidi kulgeval River Roadil sõites näeb kaugel all kanuutajaid vaiksetel lõikudel vooluga ning jõe risust ja vahust kandamiga ühes tempos triivimas ning seejärel sügavate tõmmetega aerutamas, et söösta läbi kärestiku.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

See on jõgi, mille üle valitsesid, mille eest hoolitsesid ja millest sõltusid üle 700 aasta Whanganui hõimud. See on nende awa tupua – püha väe jõgi. Ent kui 1800. aastate keskel saabusid eurooplastest asunikud, hakati hõimude põlist võimu kärpima ja lõpuks jäid nad valitsuse dekreediga sellest üldse ilma.

Sestsaadik on nad vaadanud, kuidas nende jõge rikutakse ja rüvetatakse, ehkki samal ajal ülistati seda kui maalilist imet, Uus-Meremaa Reini. Jõe kärestikud õhiti dünamiidiga sügavamaks, et teha need turistide ratasaurikutele lihtsamini läbitavaks ja pääseda sisemaale maid hõivama. Jõest kaevandati raudteetammide ja maanteede jaoks kruusa, lõhkudes jõe sängi ja kahjustades kalastikku. Jõe suudmest sai ühe linna heitveesuubla.

Mis kõige valusam, jõe ülemjooks juhiti suure hüdroelektriprojekti käigus teisele valgalale, nii et see jäi ilma oma looduslikust vooluhulgast. Maooridele oli see ränk kultuuriline solvang. Neile on ülemjooks jõe pea, iga isiku kõige püham osa, ja jõgi on neile tõepoolest isik – tupuna ehk esivanem.

2017. aasta 20. märtsil toimus aga midagi tähelepanuväärset. Uus-Meremaa tunnustas seaduses seda, mida maoorid olid kogu aeg väitnud: Whanganui on elusolend. Parlament võttis vastu seaduse, mis kuulutab, et Te Awa Tupua – jõgi ning kõik selle füüsilised ja metafüüsilised elemendid – on jagamatu elus tervik ning nüüdsest on tal juriidiliselt kõik isiku õigused, volitused ja kohustused.

See ei ole ainus selline seadus.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta jaanuarikuu numbrist.

Whanganui jõgi.  Foto: MATHIAS SVOLD, NG
„Olen näinud, kuidas täiskasvanud meestel tuleb selle vaatepildi peale pisar silma,“ ütleb jõegiid Mike Poa Tokaani hüdroelektrijaama kohta, mis võtab vett Whanganui lähte lähedalt ja vähendab jõe vooluhulka.  Foto: MATHIAS SVOLD, NG
Jahimees Jack Cashmore puhkab Whanganui rahvuspargi lähistel lastud hirve tassimisest. Hirved toodi Uus-Meremaale 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku. Jahimeeste seas on nad hinnas, aga kuna neil Uus-Meremaal looduslikke vaenlasi pole, teevad nad puude võrsete ja seemikute ning muude metsataimede söömisega metsadele kahju.  Foto: MATHIAS SVOLD, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaanus Sarapuu
Jaanus SarapuuReklaamimüügi projektijuhtTel: 5166 960