Peame usaldama teadust, et seljatada viirus
Teadlased püüavad kõigest väest ja vahelduva eduga koroonaviirust tundma õppida. Just nii teadus alati töötabki. Kui närvesööv ka ei ole seda pealt vaadata, on see ainus viis, kuidas pandeemiast jagu saada.
Kui minu viimase 40 aasta jooksul kirjutatud raamatutes ja artiklites on mingi läbiv teema, siis on see vaimustus teadlaste avastustest inimkeha kohta. Kauaaegne töö biomeditsiiniteaduse lahtiseletajana on pannud mind teadusliku uurimise protsessi sügavalt austama. Hoolimata selle kohatistest eksisammudest ja vigade parandustest usun ma, et lõppkokkuvõttes annab teadus meile üha selgema arusaama maailmast ja sellest, kuidas siin hästi elada.
Nii et kui teadlased hakkasid kiiruga üritama senitundmatust koroonaviirusest aru saada, olin valmis järgima nende nõuandeid, kuidas ennast hoida. Algul põhinesid need hüpoteesil, et viirus kandub edasi peamiselt köhimisest või aevastamisest pindadele sattunud aerosoolipiiskadega. Ma puhastasin kohusetundlikult tööpindu, hoidusin nägu katsumast ja pesin nii põhjalikult käsi, et mu abielusõrmuse pisike teemant sädeles rohkem kui kunagi varem.
Siis aga, umbes kaks ja pool nädalat pärast seda, kui mu kodulinn New York sulges restoranid, Broadway etendused ja USA suurima riigikoolide süsteemi, hakkas teadlastelt kostma teistsugune sõnum – et kõik peaksid kandma maski. See oli jahmatav kannapööre. Esialgne, kindlal toonil antud nõuanne oli olnud, et maski pole vaja kanda, kui sa just ei ole eesliini tervishoiutöötaja. Uus seisukoht põhines uuel hüpoteesil, et koroonaviirus levib peamiselt õhu kaudu.
Kumb siis õige oli? Pindade kaudu või aerosoolidega? Kas me peaksime rohkem kartma saastunud liftinuppe või meie lähedal hingavaid inimesi? Kas teadlased üldse teadsid?
Pean tunnistama, et see nõuannete muutumine hirmutas mind. Mitte uue nõuande enda pärast – olin meeleldi nõus maski kandma, kui eksperdid ütlevad, et peaks –, vaid kurjakuulutava metasõnumi pärast, mida ma selle taga tajusin: teadlased mõtlesid selle lennult välja. Maailma kõige targemate ekspertide kõige tõsimeelsemad seisukohad kõlasid äkki pelgalt heatahtlike oletustena.
Selle traagilise aasta lõpule lähenedes tasub võtta hetk mõtisklemiseks, kuidas see pikemas perspektiivis mõjub, et me vaatame pealt teadlaste hüplikku ja käänulist liikumist koroonaviiruse tundmaõppimise ja selle põhjustatud haiguse Covid-19 tõkestamise viiside leidmise poole – üldsuse silme all ja kaelamurdvas tempos. Isegi minusugusel teadusefriigil on olnud närvesööv vaadata, kuidas nad vaidlevad, kannapöördeid teevad ja seisukohti ümber hindavad. Olen soovinud, et selle asemel sööstaks lihtsalt kohale mõni laborikitlis kangelane ja ajaks viiruse ära. Olin imik, kui Jonas Salk võttis 1955. aastal kasutusele lastehalvatuse vaktsiini ja seljatas ühe hullu haiguse. Mu ema nimetas hiljem alati tema nime harda austusega.
Teadlaste rutakatel püüetel meid ühest ohjeldamatuna paistvast hirmuäratavast tõvest päästa võib olla veel üks õnnelik lõpp: mitte ainult ellujäämine, vaid ka tarkus. Kui me sellest kurvast kogemusest midagi olulist õpime, siis loodetavasti mitte seda, et inimene on üks lühinägelik ullike, vaid et me võime olla kindlad, et teadusliku uurimise protsess aitab meid eksistentsiaalsest kriisist läbi.
Muidugi on see proovikivi hiiglaslik ja pretsedenditu. Kui tüüpiline viirus on mõistatuseümbrises paljukihiline mõistatus, siis koroonaviirus SARS-CoV-2 on veel enamat. Selles on nakkavus ja surmavus ühendatud kuratlikuks seguks, mida USA Riikliku Allergia ja Nakkushaiguste Instituudi direktor Anthony Fauci on nimetanud oma halvimaks õudusunenäoks. Esiteks polnud selle viiruse ilmudes mitte ühelgi maailma inimesel immuunsust. Teiseks levib ta õhu kaudu ja nakatab ülemised hingamisteed, mis tähendab, et ta satub kergesti tagasi õhku, kus ta võib teistele üle kanduda. Kolmandaks, ja mis ilmselt kõige hullem, on see viirus kõige nakkavam enne sümptomite avaldumist, mistõttu selle kandjad tunnevad end piisavalt hästi, et jalul olla ja ringi liikuda just siis, kui nad meid kõige suurema tõenäosusega nakatavad.
Trikid, millega see viirus keha vasturünnaku nurjab, on kuratlikult tõhusad. Nina või suu kaudu organismi pääsenud, lipsab ta esimesest immuunkaitseliinist mööda, tungib kergesti rakkudesse, kaaperdab raku masinavärgi, vorbib selle abil endast koopiaid ja hoolitseb nende töökorras olemise eest korrektuurimehhanismiga, mida paljudel teistel viirustel üldse polegi. Tema mõju on karm: ta võib muuta inimese kopsurakud kasutuks materjaliks, mis näeb välja nagu jahvatatud klaas, võib veresooned lekkima panna või mikroskoopiliste trombidega hävitada, ja panna põntsu neerudele, südamele või maksale, muutes need nii jäigaks, et neid ei saa enam remontida. Ta võib teha relvituks rakud, mis sissetungivaid viiruseosakesi ründavad, ja seejärel esile kutsuda teisese immuunreaktsiooni, mis läheb hullusti nässu – tekitab paradoksaalsel kombel ise katastroofi. Ja kõik, kes nakatunuga lähedalt kokku puutuvad, saavad tõenäoliselt – ehkki keegi ei tea kindlalt, kui tõenäoliselt – samuti nakkuse.
Fauci halvim õudusunenägu? Minagi sain vaevu magada.
Ajal, mil kogu maailm vaevleb pandeemia küüsis, on selle vastu võitlemine olnud väga avalik. Tavakodanik saab jälgida teaduslikku teoretiseerimist, mis tavaliselt jääb akadeemiliste konverentside ja pika ilmumistsükliga ajakirjade piiridesse. Suur osa aruteludest toimub televisioonis, aga ka Twitteris, Facebookis ja õuetooli-epidemioloogide aiapidudel. Mul tekib küsimus, kas kõik selles jutuvadas osalejad ikka teavad, kuidas teadus tegelikult töötab.
Ta ei tööta Jonas Salki suguse üksiku kangelase kaudu, kes mind lapsepõlves kütkestas. Teadus on koostöö, kus kangelasi on palju. Me näeme seda nüüd, mil tuhanded teadlased, ükskõik kui kaugele nende eriala viroloogiast või nakkushaigustest jääb, on oma laborid ümber orienteerinud, et seda hüdrapealist probleemi üheskoos rünnata. Midagi sarnast pole iial varem olnud. Teadlased teevad täie auruga rahvusvahelist koostööd, isegi kui mõned nende poliitilised juhid üksteise pihta tuld annavad.
Olen seda forsseeritud teadusetegemist jälginud vastakate tunnetega: seda on julgustav näha, aga nii raske jälgida, et see andis mu üldisele ärevusele hagu juurde. Sellepärast tegin nii, nagu olen teinud kogu oma täiskasvanuelu: helistasin paarile teadlasele, et kuulda, mida nemad arvavad. Ajakirjanikuna on sul see võrratu eelis, et sa tohid küsida tarkadelt inimestelt lolle küsimusi. Tavaliselt aitab see mul omaenda mõtetes selgust saada. Seekord ... mitte eriti.
Eesliiniteadus toob alati nähtavale, kui vähe on teada, isegi neil, keda peetakse ekspertideks. Ka need telefonikõned tegid mulle selgeks, kui pikk maa meil on veel minna. Aga hea oli kuulda, et vastuseid otsib suur hulk teadlasi.
„Vapustav on olnud näha, kuidas inimesed rakendavad oma anded selle teenistusse,“ ütles Gregg Gonsalves, kes juhib Yale’i Ülikooli ülemaailmse õiglase tervishoiu partnerlusprogrammi. „Kõik tahavad midagi teha, isegi kui nad on hariduselt juristid, geograafid, antropoloogid, kunstnikud, muusikud või mõne muu sama kauge eriala inimesed.“
Kõik see teadustöö on andnud märkimisväärselt lühikese ajaga märkimisväärselt palju teavet. Juba mõni nädal pärast esimest teadaolevat inimeselt inimesele üle kandumist olid teadlased kindlaks teinud selle viiruse täieliku genoomijärjestuse. Suveks olid USA-s käimas kliinilised uuringud enam kui 270 võimaliku Covid-19 ravimiga. Püha graali – vaktsiini – otsingutel oli USA, Hiina, Suurbritannia, India, Saksamaa, Hispaania, Kanada, Tai ja teiste maade teadlaste raskevägi augustiks leidnud üle 165 kandidaadi. Asi edenes nii kiiresti, et isegi selline hüperrealist nagu Fauci – kes alati rõhutab, kui tähtis on teha enne uue ravimi kasutuselevõttu suuremahulised kliinilised uuringud – on enda sõnul ettevaatlikult optimistlik, et järgmise aasta alguseks on vaktsiin olemas.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta novembrikuu numbrist.
