Erkki Peetsalu: Kas nii võib küsida?
Koroonaviirus, mis meie maailma toimimist ja alustalasid sel aastal raputab, on hakanud mõjutama inimliigi elukeskkonda. Seekordses erinumbris arutleme, milline võiks olla uus vaade tervisele, ühiskonnale ja meie maailmale tervikuna, võttes arvesse Covid-19 pandeemiat ning sellega kaasnevaid ulatuslikke muutusi kogu senises elukorralduses.
Olen sattunud kuulma bioloogide ja teistegi filosoofilisi arutelusid bioevolutsioonist ja pandeemiatest, sh koroonaviirusest. Näiteks et inimkond on käitunud nagu küülikud Austraalias, kus see liik paljunes nii ohjeldamatult, et ainus, kes suutis eksponentsiaalset kasvu ohjata, oli viirus. Selliste arutlustega on kahtlemata oht sattuda libedale pinnale, kus valitsevad ebateadus, vandenõuteooriad ja juhm enesekesksus. Samas on see huvitav mõttekoht, püüdes oma piiratud moel näha laiemat pilti.
Bioloogilise evolutsiooni kirjeldamine on ühelt poolt keeruline ja teisalt lihtne. Keeruline väga paljudes aspektides, lihtne aga ühes seaduspäras: iga bioloogiline liik laiutab nii palju, kui tal on võimalik. Peavoolule tuttav neodarvinistlik vaade kirjeldab evolutsiooni geenitriivi ja loodusliku valiku kaudu. Lihtsustatult tuuakse evolutsiooni peamiseks märksõnaks võitlus.
Kas evolutsioon laiemas tähenduses rakendab tasakaalumehhanismid tööle ka inimliigi korrigeerimiseks?
Maa biosfääris on inimliik domineerivaks teguriks, planeeti globaalselt ja geofüüsikaliselt muutvaks jõuks – seepärast on teadlased nimetanud meie praeguse perioodi lausa antropotseeniks. Homo sapiens ehk ’tark inimene’ ei ole pidanud kartma ressursside lõppemist ega mõnd endast targemat inimese alamliiki. Nii ongi nüüdisinimene saanud ohjeldamatult paljuneda. See on aga seadmas löögi alla inimese enda elukeskkonda, planeedi Maa ökosüsteemi, kus seetõttu on ohtu sattumas paljud teisedki liigid.
Kas evolutsiooni tegelik olemus seisneb võitluse kaudu toimuvas looduslikus valikus, nutikas kohastumises või koostööl põhinevas vastastikmõjus? Või äkki mingis seletamatus kõrgema teadvuse juhtimises, kus toimivad meile tundmatud kosmilised seaduspärad? Kas evolutsioon seisneb ühes neist või kõigis kokku, selle üle käib ’targa inimese’ liigisisene vaielus. Ühest selgust ei ole. Mõtteviiside kokkupõrked toimuvad eri tasanditel ja väga erinevatest teadmistest lähtuvalt.
Kui iga populatsiooni tahet laiutada hoiabki kontrolli all kahe peamise teguri koosmõju – konkurents ressursside pärast ja looduslike vaenlaste olemasolu –, kas kehtib see ka inimliigi puhul? Kas Covid-19 ja muud viirused võivad olla üks selliseid looduslikke kontrollimehhanisme? Kas evolutsioon laiemas tähenduses rakendab tasakaalumehhanismid tööle ka inimliigi korrigeerimiseks?
Teaduse vaatevinklist paistavad sellised küsimused ohtlikuna. Kus jookseb teaduse ja ebateaduse eraldusjoon? Ilmselt on meie teadvusel, mõistusel ning tajul selged piirid ees, sest me ei mõista veel väga paljut ümbritseva maailma toimimisest. Mida see silmale nähtamatu koroonaviirus, mis on silmaga nähtavat elu juba tundmatuseni muutnud, meile ikkagi öelda püüab? Kas nii võib üldse küsida?
Või saadetakse niimoodi küsija esmalt eneseisolatsiooni ja siis tuleriidale?
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
