Ärme lase seda hetke raisku, planeedi nimel
Pandeemia on tuletanud meile meelde pakilist vajadust lõpetada planeedi kuritarvitamine. See võib innustada meid ennetama ähvardavat kliimakatastroofi – kui me saame jagu kiusatusest vanaviisi jätkata.
1858. aasta kevadel, kolm aastat enne Ameerika kodusõda, ratsutas noor insener John T. Milner Põhja-Alabama keskosas Apalatšide lõunatipus asuvasse Jonesi orgu. Kuberner oli saatnud ta uut raudteed kavandama. Neis mägedes leidus rikkusi: osariigi geoloog oli teatanud Jonesi oru põhjaküljel asuvast söemaardla ja orust vahetult lõunasse jäävast tüsedast rauamaagi soonest, mis Punase mäe harjal paljandub.
Milner ratsutas läbi ürgmetsa seda vaatama. „Ratsutasin piki Punase mäe harja ja vaatasin alla sellesse ilusasse orgu,“ meenutas ta palju hiljem, kui oli aidanud täita seda orgu Birminghamiga – suitsevate korstende, lõikuvate raudteede ja süngete surmatoovate kaevanduste linnaga:
„Niikaugele kui silm seletas paistis üksainus otsatu aed ... ma polnud mitte kusagil näinud põllumehi, kes elaksid sellises külluses. Nad kasvatasid kõike, mida toiduks tarvis, ja müüsid tuhandeid buššeleid nisu. Nende külad asusid kaunite selge veega ojade ääres ... Kõik see kokku oli vaikne, muretu, hästi majandatud, hästi üles ehitatud ja hästi valitsetud tsivilisatsioon.“
Umbes veerand sellest hästi valitsetud tsivilisatsioonist olid Aafrika päritolu orjad.
Linnast, mida Milner ja teised vaimusilmas nägid, pidi tulema „tööstusistandus“, orjatööl põhinev tööstuslinn. Kodusõda segas vahele, aga kui Birmingham 1870. aastatel lõpuks rajati, viisid linna asutajad selle nägemuse võimalikult täpselt ellu. Abiks tööstusrevolutsiooni sünnipaiga Suurbritannia omadega võrreldavad söe- ja rauavarud, aga lisaboonuseks odav mustanahaline tööjõud – sealhulgas terved leegionid valesüüdistuste põhjal vahistatud vange –, ehitasid alabamalased üles uue majanduse ja „Võlulinna“. See oli linn, mis andis mõnele üksikule suure rikkuse ja palju rohkematele – maalt tulnud vaestele loonusrentnikele ning ka mõnedele mustanahalistele ja immigrantidele – korraliku elatise. See oli linn, mis vorpis rööpaid ja kandetalasid õitsva riigi ülesehitamiseks. Aga see oli määratud saama USA kõige segregeeritumaks linnaks, nagu Martin Luther King jr seda 1963. aastal nimetas, ja ka üheks saastatumaks.
Mitte kusagil pole tööstuskapitalismi lõhkine hing selgemini nähtaval kui Alabama Birminghamis. Mitte kusagil pole selgem, kui palju võivad lugeda tulevikuvisioonid.
Alates märtsist, mil National Geographic oma Washingtoni kontorid sulges, olen olnud koos oma Alabamast pärit naisega pandeemia eest varjul ühes Punasest mäest alla kahe kilomeetri lõunasse jäävas majas. Meie eestrepilt paistab Punase mäe harjal linna hiigelsuure, aga kummaliselt kääbusliku malmist maskoti, taevasse torgatud odaga Vulcanuse tagakülg. Igal õhtul annavad meile hoobi kõhtu üleriigilised uudised – kaadrid töötukassa- ja toidujärjekordadest ning ülekoormatud intensiivraviosakondadest, lood inimestest, kes – vähemalt siiani erinevalt meist – rängalt kannatavad. Igal hommikul käin, nagu teisedki, kellel on sel taudiajal vedanud – ümbruskonnas pikal jalutuskäigul, kuulan julgeks läinud linde, vaatan üle meie köögiviljaaia. Ma ei ole siit pärit, aga olen jõudnud sellesse paika kiinduda. Ma loodan, et kui ma seda tähelepanulikumalt vaatan, aitab see kuidagi mul maailma mõista.
Minu tööks National Geographicus on mõelda globaalsele keskkonnale. Kui meid tabas pandeemia, olin laevaga teel Antarktikasse. Meie aprillinumber, mis oli pühendatud Maa päeva 50. aastapäevale, oli teel tellijateni. Seal küsiti, milline näeb Maa välja 100. aastapäeval, 2070. aastal. Paariks päevaks Washingtoni naasnud ja 2020. aastast täielikus segaduses, võtsin kätte Albert Camus’ 1947. aasta romaani „Katk“. Guardian kirjutas, et seda haarati raamatupoodidest lennult. Paralleele oli tõesti natuke kõhe näha. „Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus,“ kirjeldas Camus, kuidas Alžeerias Orani linnas algul katku eitati. „Kuidas oleksidki nad võinud mõelda katkule, mis kaotab tuleviku ...?“
Aga meie tulevik ei ole kaotatud. See on lihtsalt läinud segasemaks – ja pärani lahtiseks.
Kuidas, kui üldse, mõjutab Covid-19 pikemas perspektiivis keskkonda? Milline on selle mõju meie linnade õhule, meie ookeanides hulpivale plastile, kahanevatele vihmametsadele ja kliimale, mis tänavu aina edasi soojenes – oli juba nii palav, et Siberis põles üüratu lahmakas tundrat? Kas pandeemia kogemus muudab mingil püsival moel seda, kuidas me oma planeeti kohtleme, kui ligi kaheksa miljardit inimest üritab siin kuidagi ära elada?
„Selle pretsedenditu kriisi esimene kohutav ilmutus on, et kõik, mis paistis olevat eraldiseisev, on omavahel lahutamatult seotud,“ kirjutab Prantsuse sotsioloog Edgar Morin uues raamatus pandeemia õppetundidest. Morin leiab, et enneolematul moel isolatsiooni surutuna oleme me muutunud altimaks kui iial varem järele mõtlema, kas me oleme liigina õigel teel. Ta toob sellesse asjasse erakordse kogemustepagasi: ta on 99-aastane, sündinud 1918. aasta gripipandeemia varjus.
Kui ma juuni keskel tema raamatut lugesin, kestsid USA-s neljandat nädalat George Floydi tapmisest ajendatud meeleavaldused. Kõikjal lõunas, kaasa arvatud Birminghamis, olid hakanud langema Konföderatsiooni monumendid. Igalt poolt kostis üleskutseid süsteemseteks muutusteks. Ja äkki tundus meile emotsionaalselt mõistetav, et süsteem, mis vajab muutmist, ulatub sellest, kuidas me kohtleme teise nahavärviga inimesi, selleni, kuidas me kohtleme Maad, ning valitsustest igaühe südameni. Nii kliimaäärmused, pandeemia kui ka politseivägivald teevad meid teadlikuks ühest ja samast tundest: haavatavusest. 2020. aastal kogesid seda peaaegu kõik.
See ühine haavatavuse tunne võib aidata meil oma südames mõista, et meie ühise heaolu nimel on vaja maailma muuta. Samas võib see ka panna meid nägema teisi inimesi pelgalt ohuna ja igatsema võimalikult kiiret naasmist pandeemiaeelse normaalsuse juurde – kus on ehk rohkem müüre ja vähem lennureise, aga keskkonda hävitatakse üsna samamoodi. Milliseks tulevik ka ei kujune, ei ole see ennustatav nagu mõne komeedi möödumine. See on midagi, mille me ise rajame. Kui ma tänavu Punasel mäel jalutasin ja alla orgu vaatasin, polnud raske seda lihtsat, aga olulist tõde meeles pidada.
Pandeemia alguses, keset valu ja kannatusi, vilksatas meile rohelisem maailm. Näiteks tekitasid ettevõtete sulgemised tõelise puhkepausi õhureostusest. Puhtam õhk ei olnud ainult silmale ilus vaadata: Hiinas hoidis see veebruari keskpaigast märtsi keskpaigani ära umbes 9000 või rohkemgi surma, arvestasid Yale’i Ülikooli teadlased välja. Seda on umbes kaks korda rohkem kui Hiina koroonaohvreid. Aga see vähenemine oli ainult ajutine. Juuliks oli Hiina majandus taas avanenud ja õhureostus hullem kui aasta varem.
Järsult vähenes ka ülemaailmne süsinikuheide – varakevadel tervelt 17 protsenti. Kuid seegi taastus paratamatult ja teadlased hindasid, et 2020. aastal tervikuna jääb langus kõigest kaheksa protsendi ringi, olenevalt pandeemia kulgemisest. Ühest küljest on see suur langus: see näitab, et kui meil on püss otsaees, saame olla ilma autoga sõitmata ja lennukiga lendamata. Teisalt suurenes atmosfääri süsinikdioksiidisisaldus edasi, lihtsalt pisut aeglasemalt. Et hoida globaalne soojenemine 19. sajandiga võrreldes allpool rahvusvaheliselt kokku lepitud kahe kraadi piiri, peaksime viima oma heitkoguse 2070. aastaks peaaegu nulli. Selleks tuleks meil veel mitukümmend aastat vähendada süsinikuheidet sama palju nagu tänavu.
Ja kuidas on lindudega – kelle kohta oli tänavu mitmelt poolt kuulda, et nad on erakordselt valjuhäälsed ja õnnelikud? Neid märkasin minagi, kui liiklusmüra, mida ma polnud varem tähelegi pannud, üürikeseks meie aiast taandus, ja mul tuli tahtmine uuesti rääkida ornitoloogiga, kes oli mind innustanud mõne linnu laulu tundma õppima. Mario Cohn-Haft töötab Brasiilia Riiklikus Amasoonia-uuringute Instituudis, mis asub Manausis, pandeemialt valusa löögi saanud linnas. Ta tunneb hästi Amasooniat ja enam kui tuhande linnu laulu. Kuuldused loomastiku taastumisest lükkas ta ümber.
„Mina olen kolmekümne siin oldud aasta jooksul näinud arvukuse ja liigirikkuse pidevat vähenemist,“ ütles ta, meenutades, kuidas Manaus laienes unisest jõeäärsest väikelinnast kahe miljoni elanikuga tööstusmetropoliks. Pandeemia pole seda muutnud. Vastupidi, Cohn-Haft muretses, et metsloomad, alates käsitiivalistest – uue koroonaviiruse kandjatest –, võivad saada tagasilöögi. „Inimkonna suhe loodusega on algusest peale üsna kaksipidine,“ ütles ta. „Selline sündmus lihtsalt toidab inimeste hirmu.“ Amasoonias on tänavu metsa raadatud isegi palju rohkem kui 2019. aastal, mil raadamine järsult kasvas.
Meie keskkonnaprobleemid on kuhjunud aastakümnetega. Kui koroona midagi püsivalt muudab, siis mitte sellepärast, et see peatas veidikeseks liikluse, vaid kuna terve see kogemus, kaasa arvatud lindude märkamine ja puhtama õhu hingamine, muutis meie kultuuri.
„Teadus näitab selgelt, et praegune kümnend otsustab, milliseks inimkonna tulevik siin planeedil kujuneb,“ ütles Potsdami Kliimamõju-uuringute Instituudi direktor Johan Rockström. Tema kontor asub endise astronoomiaobservatooriumi tornis, ja kui me ühel maikuu neljapäeval juttu ajasime, oli ta selles suures 19. sajandi hoones peaaegu üksi. Rockström ja teised teadlased on 2009. aastast saadik väitnud, et inimkond on jõudmas üheksale planeedi piirile või mõnest piirist juba möödagi kihutamas. Üks piir on elurikkus, mida me metsi langetades ja liike välja suretades kaotame. Teine on lämmastik, mida me oma üleväetatud põldudelt veekogudesse saadame. Teadlased alles vaidlevad, mil määral neid piire saab arvuliselt väljendada ja kas nende taga on murdepunktid, millest edasi algavad katastroofilised muutused. Aga põhiseisukohale, et me planeeti ohtlikult kahjustame, on raske vastu vaielda. Kliimamuutus on kõige ilmekam näide.
Miks on meil nii raske seda põhjalikult dokumenteeritud ohtu käsile võtta? Princetoni Ülikooli psühholoogiateadlane Elke Weber on seda küsimust aastakümneid uurinud. „Peamine probleem on, et me oleme liigina liiga lühinägelikud,“ ütles ta. „Me keskendume iseendale ja ainult sellele, mis toimub siin ja praegu.“
Kiviajal oli see hea ellujäämisstrateegia, aga nüüd, mil me oleme levinud üle planeedi, ähvardavad meid ohud, mis ei varitse ainult siin ja praegu nagu toona lõvid. Kliimamuutus on globaalne, ja selle peatamiseks tuleb meil astuda samme, mille mõju tuntakse alles kauges tulevikus. Oma piiratud tähelepanuga, nentis Weber, kaldume me aga üldiselt valikute poole, mis säilitavad status quo.
Kliimaprobleemile mõtlemast heidutab meid ka selle ulatus ja keerukus. Aga selle saab teha hoomatavamaks. Ühel hommikul tutvustas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi süsteemidünaamika grupi juht John Sterman mulle Zoomis simulaatorit vali-ise-oma-tulevik, mille ta oli koos rühmitusega Climate Interactive loonud. Ekraani allservas on 18 liugurit, millega saab valida kliimat mõjutavad meetmed. Liuguri liigutamine annab otsekohe tagasisidet: paremas ülemises nurgas on suurelt näha, kui palju globaalne temperatuur selle tulemusena 2100. aastaks tõuseb. Eesmärk on hoida tõus kahe kraadi piires. Sterman kinnitas mulle, et see kõik põhineb kõige värskematel uuringutel. (Simulaator on tasuta kättesaadav veebis aadressil: climateinteractive.org/tools/en-roads).
See simulaator meeldib ilmselt igaühele, kelles on veidigi nohikut ja huvi arvude vastu. Mina isiklikult olin lummatud. Üks mu tulevikumaailmadest viis autode ja hoonete energiatõhususe maksimumini, vähendas kasvuhoonegaaside lekkimist torudest ja farmidest, kehtestas süsinikule mõõduka maksu ning peatas uued investeeringud kivisöesse ja naftasse vastavalt 2025. ja 2035. aastaks. Veel paari meetmega jõudsin kahe kraadi lähedale, ja atmosfäärist natukese CO2 välja imemine viis mu finišijoonele. Kuna selleks pole veel tõestatult toimivat tehnoloogiat, eelistas Sterman ise lajatada süsinikule kõrgema maksu.
Selle simulaatoriga on Sterman palju kordi USAs nii demokraate kui ka vabariiklasi olukorraga kurssi viinud. „Sellega saavad inimesed luua tuleviku, mida nad näha tahavad,“ märkis ta. Ta ei ütle kunagi ette, mida valida. Palju veenvam – ja tegutsema ärgitavam – on ise tee leida. „Nad lahkuvad tundega, et kliimaprobleem on kindlasti vaja lahendada,“ ütles Sterman. „Aga veelgi enam, ka tundega, et see on võimalik.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta novembrikuu numbrist.
