Looduskaitse jõud ehk häid näiteid elurikkuse taastumisest
Ookeanide päästmise projekt laiendab oma missiooni, et aidata suurendada kalavarusid ja stabiliseerida kliimat.
Kui Enric Sala 2007. aastal Scrippsi Okeanograafiainstituudi professori kohalt lahkus, oli põhjus selles, et ta oli väsinud surmateateid kirjutamast. „Ma leidsin end üha täpsustamas ja täpsustamas järelehüüet ookeanile,“ ütleb ta.
Selle asemel, et veeta veel suurem osa oma elust suremist dokumenteerides, otsustas Sala üritada päästa elu neis vähestes allesjäänud ookeanilappides, kus vikatimees polnud veel oma vikatit vihistanud.
Need hajusad jäänukid on mere viimased metsikud paigad – nagu maismaal Amazonase ürgmetsa kõige kõrvalisemad nurgad –, mida ülepüük, reostus ega kliimamuutus pole veel kahjustanud. „Meil oli vaja minna paikadesse, kus ookean on jäänud samasuguseks nagu 500 aastat tagasi,“ ütleb Sala. „Minna tagasi parima lähteolukorra juurde, mis meil rikkumatu ookeani näitena võtta on. Need paigad on etalonid. Nad on kasutusjuhend. Võib-olla me ei saa kogu ookeani sellesse seisundisse tagasi tuua, aga need paigad näitavad, mis on võimalik. Nad annavad meile lootust.“
Nende paikade kaitseks käivitasid Sala ja National Geographic Society 2008. aastal projekti „Rikkumatud mered“. Viimase 12 aasta jooksul on see projekt aidanud luua 22 merekaitseala, Hoorni neemest lõunas laiuvatest hiidadrumetsadest Gaboni vete küürvaala poegimisaladeni. Need moodustavad kaks kolmandikku kõigist täieliku kaitse all olevaist merealadest, kokku üle 5,5 miljoni ruutkilomeetri. Nüüd on Sala ja tema meeskond seadnud veel ambitsioonikama eesmärgi: jõuda niikaugele, et kaitse all oleks üle kolmandiku maailmamerest, ja mitte ainult selleks, et hoida elurikkust, vaid ka kalavarude taastamiseks ja süsiniku sidumiseks.
Oma töö üheks rahuldustpakkuvamaks küljeks peab Sala koostööd nende paikade kohalike kogukondadega, mida ta oma tiimiga säilitada püüab. Pitcairni saarel, Vaikse ookeani lõunaosas asuval Briti meretagusel alal, tegi „Rikkumatute merede“ meeskond tihedat koostööd saare umbes 50 elanikuga, kellest enamik põlvneb Briti kuningliku mereväe laeva Bounty mässajatest, kes laeva 1789. aastal üle võtsid.
„Me näitasime neile veealust maailma, mida nad polnud kunagi näinud,“ meenutab Sala. „Tohutud noolhaugiparved, suure rõõneskarbi kolooniad, hallhaid ja riffhaid ujumas vees, mis on analüüside järgi Vaikse ookeani üks puhtamaid. Ütlesime neile: „See on üks planeedi rikkumatumaid paiku, ja see kuulub teile. Aga see on ohus, sest välismaa kalalaevad käivad teie vetes röövpüügil. Teil on võimalus selle vastu midagi ette võtta.“.“
Pitcairnlased hakkasid pidama end omaenese loo kangelasteks, ütleb Sala, ja 2015. aastal moodustas Briti valitsus saarlaste palvel Pitcairni ja tema asustamata naabersaarte Ducie, Oeno ja Hendersoni ümbrusse 834 000 ruutkilomeetri suuruse merekaitseala.
Pitcairnist kaugel läänes Mikroneesias andis „Rikkumatute merede“ projekt koostöös Belau põliselanikega ühele iidsele looduskaitsetraditsioonile tänapäevase kuju. Belaulased on aastasadu rakendanud oma rahude kalavaru säilitamiseks ja taastamiseks ajutisi püügikeelde, mida nad nimetavad bul’iks. Aastate jooksul rajasid nad oma saarte ümbruse mereelustiku kaitseks 35 kaitseala, millest mõnel on kalapüük jäädavalt keelatud. Belau president Tommy Remengesau palus Sala meeskonnal võrrelda kalade arvukust neil keelualadel ja neist väljaspool. Nad leidsid, et kalu, mida kalurid püüavad, on keelualadel ligi kaks korda rohkem.
Meeskond filmis oma sukeldumisi ja näitas neid kaadreid kõikjal Belaus. „Tahtsime, et belaulased näeksid, kui hästi nende traditsiooniline majandamine töötab ja et peale rahude kaitsmise tuleb see kasuks ka turismile,“ räägib Sala. 2015. aastal moodustas Belau Rahvuskongress täieliku püügikeeluga merekaitseala, mis hõlmab 80 protsenti riigi majandusvööndist. Nii rõhutas riik oma pühendumist ideele, et majanduse õitsenguks on vaja tervet keskkonda.
Igal pool seda tõde ei tunnistata. Enamikus maailmas on mere kaitsmisele takistuseks kalanduse, naftatööstuse ja mäetööstuse vastuseis. Mingil määral on kaitse all üksnes 7 protsenti maailmamerest. Enamasti on kaitsekord leebe, paljude eranditega, ja ainult 2,5 protsenti on kasutamise eest rangelt kaitstud. Väljaspool neid vööndeid jätkub ookeani vaesumine. Iga inimpõlv kasvab üles uue normaalsusega, kus mereelustiku mitmekesisuse ja rohkuse lähteolukord on kehvem. Enamik inimesi ei teagi, mis on kaotsi läinud.
Kaotsimineku on põhjustanud elupaikade rikkumine või hävitamine, ülepüük ja kliimamuutus, mis ookeani lisaks soojendamisele ka hapestab. „Rikkumatud mered“ kujundab nüüd oma missiooni ümber, et tegutseda kõigi kolme ohu vastu. Sala usub, et täieliku püügikeeluga merekaitsealade võrgustik võib olla kasulik korraga nii elurikkusele, toiduga kindlustatusele kui ka kliimale.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta septembrikuu numbrist.
