Isepäine Gdansk - lootuste linn
Poola saab inspiratsiooni linnalt, mis sünnitas 40 aastat tagasi Solidaarsuse liikumise.
Pikka aega seostus Gdansk mulle mu kunagise vahistamisega. Oli 1982. aasta 16. detsember, ja aasta varem olid kommunistlikud võimud kehtestanud sõjaseisukorra.
Nad andsid ametiühinguliikumise Solidaarsus juhi Lech Walesa vabastamisega pärast 11 kuud kinnipidamist signaali, nagu piirangud lastaks lõdvemaks. Üks valitsusametnik nimetas teda ülbelt endise ühingu endiseks juhiks. Tol päeval pidi Walesa pidama kõne, ja me olime umbes neljakümnekesi – väliskorrespondendid, fotograafid ja meie poolakatest abilised – kogunenud tema kortermaja ukse juurde, lootes minna sisse intervjuud tegema.
Aga politsei ei lasknud meid sisse. Kuna Solidaarsus oli siis keelatud, peeti Walesa kõnet ja meie katset temaga kohtuda ebaseaduslikuks. Vastasseis politseiga oli algul hirmutav – paljud poolakad olid sõjaseisukorra ajal vangistatud. Ent varsti mu hirm lahtus ja asi hakkas pigem nalja tegema. Ma olin toona neljandat kuud rase, ja eriti meie poolakatest abilised olid raevus, et politsei mulle stressi tekitas, rääkimata kinnipidamisest – ja ütlesid selle politseinikele välja. Varsti tundus, et minu lapseootusest on kuulnud pool kortermaja. Naised jäid seisma, et karjuda politseinike peale, ja nood võtsid oma peapesu vaikselt häbenedes vastu. Tollal olid vaid vähesed poolakad võimude suhtes sõbralikult meelestatud, ja küllap oli puhastav pidada võimuesindajatele loengut, kuidas üks õige poolakas peab käituma. Siiski kiiluti meid akendeta politseibussidesse ja viidi jaoskonda. Seal lihtsalt kästi meil Walesast eemale hoida ja meid lasti vabaks.
Nüüd olen Gdanskis tagasi. Augustikuistest laevatehase streikidest, mis sünnitasid liikumise Solidaarsus, juhtides Poola demokraatlikule teele, on möödas 40 aastat. Need streigid tõid minusugused ajakirjanikud Poolasse rahumeelset revolutsiooni kajastama. Kolm aastat Varssavis elades kajastasin selle kümnemiljoniliseks kasvanud liikmeskonnaga ühingu tõusu. 1989. aastal ajakirjaniku stipendiumiga Poolas viibides kirjutasin kommunistliku partei ja opositsiooni kompromissist, mis viis osaliselt vabade valimisteni – ja Solidaarsuse mäekõrguse võiduni. Hiljem võttis riik vastu uue põhiseaduse, mis kaitseb kohtu ja teiste institutsioonide sõltumatust, aga praegust valitsust peavad paljud poolakad demokraatia aluste õõnestajaks.
Kui mitte revolutsioon, siis mässumeelne vaim on selles Läänemere sadamalinnas, keskajast saati kaupade, inimeste ja ideede liikumise sõlmpunktis ikka veel elus. Gdansk on vastu hakanud valitsevale Õiguse ja Õigluse parteile ning saanud salliva linna maine. Kui Poola keeldus Euroopa pagulaste ümberasustamiskava raames pagulasi vastu võtmast, teatas Gdansk, et sinna on nad teretulnud. Ja kui valitseva partei juht Jarosław Kaczynski nimetas LGBT ideoloogiat ohuks poola identiteedile ja suureks kurjuse tormiks, tõotasid linnavõimud seksuaalvähemusi kaitsta.
Kui Gdansk on opositsiooni linn, siis Euroopa Solidaarsuse Keskus on selle süda. See on elav mälestusmärk ametiühingule ja streikidele, mis algasid siinsamas lähedal Gdanski laevatehase (tollase nimetusega Lenini laevatehase) ajaloolise 2. värava juures. Walesal on hoone teisel korrusel büroo. Kui ma temaga kokku saan, on tal seljas hall särk kirjaga KONSTYTUCJA. Sellest särgist on tal palju variante ja üht neist kandis ta isegi president George H. W. Bushi riiklikel matustel. Selle sõnum on: valitsev partei on jalge alla tallanud konstitutsioonilised põhiõigused. Riigi kontrolli all oleval meedial on ka Walesa kohta omad halvustussõnad, teda on nimetatud reeturiks ja meheks, kelle aeg on möödas.
Pärast sooje tervitusi madaldab Walesa häält ja lausub kärmelt: „Pierwsze pytanie,“ („Esimene küsimus“) otsekui vajutaks võidujooksu stardis stopperit. Kas tal on vaja kuhugi minna või see on lihtsalt viis, kuidas haarata ohjad? Aga ta vastab kannatlikult, kui küsin 1980. aasta 14. augusti hetke kohta, mil ta laevatehasesse sisenes. Ta nimetab seda üheks konkreetseks etapiks, konkreetseks momendiks, lisades: „Ma eeldasin, et see ei ole mu võitluse viimane etapp.“ Võimudega läbirääkimiste pidamise kohta ütleb ta: „Kuna ma teadsin, et ma väga palju ei võida, üritasin käituda nii, et mitte väga palju kaotada.“
Ühel hetkel torkan meie vestluse vahele sõbraliku vaimukuse: „Ma tean, et mootorpaadis te ei olnud.“ See on viide süüdistustele, et teda nähti streigi ajal ühes sõjaväepaadis. Nii on väitnud mõned tema vastased, üritades sellega tõestada, et ta tegi politseiga koostööd. Walesa vastuväide piirdub silmade pööritamisega.
Me läheme tagasi tema särgi tähenduse juurde. Walesa sõnul liigub Poola kaasa ülemaailmse demokraatlikest väärtustest eemaldumise suundumusega. Ta toob esile, et valitsev erakond on parlamendis läbi surunud kohtu sõltumatust piiravad seadused. „Kohtusüsteem ja teised õigustoimingud olid ka mulle takistuseks,“ tunnistab ta, meenutades probleeme, millega oma presidendiajal, aastatel 1990–1995 kokku puutus. Aga kohtusüsteemi sõltumatust likvideerida ta ei üritanud. „Kui kõrvaldada üks takistus, tuleb kõrvaldada ka järgmine. Nii tekivadki diktatuurid.“
Gdansk on segu sitkusest ja elegantsist. Sadama tööstusrajooni ümbruses on linna siluett kraanade, tõstekonksude ja tehasekorstende sasipundar. Siin-seal paistab fassaadidel Teise maailmasõja arme. Kesklinnas aga avaneb pilgule kiriku- ja katusetornide ning punaste kivikatuste rikkumatu panoraam. Ka tänavapilt on tänu sõjajärgsele hoolikale taastamisele imeliselt vanamaailmalik.
Peamist jalakäijate tänavat Ulica Długat ehk Pikka tänavat peetakse õigusega linna kroonijuveeliks. Seda ääristavad uuesti üles ehitatud 16. ja 17. sajandi Flaami stiilis hooned, mille rikkalikult kaunistatud ehisviilud tipnevad skulptuuride, urnide ja ristlillikutega. Neid enda vääriliselt suursuguseid hooneid ehitasid Hollandi kaubavürstid ja teised viljaveoga rikkaks saanud kaupmehed. Gdansk ehk Danzig, nagu linna on enamiku tema ajaloost nimetatud, oli kosmopoliitne ja jõukas. Hansa Liidu liikmena olid tal sidemed paljude tähtsate sadamalinnadega, Londonist Novgorodini.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta septembrikuu numbrist.
