Susan Goldberg: Mida me ajaloost ei õpi
Nähtavasti on inimkonna saatuseks mitte kunagi lõpetada pandeemiate ajaloo kirjutamist. Ükskõik kui tihti neid ette tuleb – ja tuleb väga tihti –, on meil kombeks kollektiivselt keelduda neile mõtlemast, kuni asjaolud seda nõuavad.
Kui otsene kriis on möödas, heidame selle võimalikult kiiresti peast. Ja nii pole me järjekordselt valmis, kui meile sajab kaela järgmine nakkus, nagu nüüdne Covid-19.
Richard Conniff uurib seda hirmutavat nõiaringi kaaneloos „Kuidas pandeemiad meid muudavad“. Ta vaatleb meie pikaajalist suhet nakkushaigustega, alates karmidest õppetundidest, mille me oleme olnud sunnitud omandama, ja lõpetades nende vaprate, sageli keeruliste inimestega, kes on riskinud eluga, et meid päästa.
Rõuged õpetasid, et haigusi saab ära hoida kaitsepookimisega. Sellest kasvas välja vaktsineerimine.
19. sajandi keskpaigaks oli koolera andnud õppetunni hügieenist ja vajadusest ühisveevärgi ja kanalisatsiooni järele. Umbes samal ajal said meile kõigile tuntud Louis Pasteurist ja paljudele tundmatust Robert Kochist pisikuteooria isad. Nende loodud vahenditega tuvastatakse ja tõrjutakse veel praegugi „üllatavalt kirevat kampa surmavaid patogeene,“ nagu Conniff neid nimetab.
Ja ometi, siin me nüüd jälle oleme, võitlemas kahel rindel: planeeti laastava uue koroonaviiruse vastu ja üksteise vastu, vaieldes riikliku ja rahvusvahelise poliitika pärast ning ka selle pärast, kas me oleme või ei ole valmis maksma ennetuse hinda.
„Kas ühiskond, mis kulutab peaaegu vaidlusteta 13 miljardit dollarit lennukikandjale, mis läheb relvakonfliktide ärahoidmise teenistusse, on nõus tegema veel suuremaid kulutusi epideemiliste haiguste ärahoidmisele?“ küsib Conniff.
See on meie planeedi jaoks tähtis küsimus. Kuni me vaidleme, hiilib lähemale järgmine pandeemia.
Aitäh, et loed National Geographicut.
Susan Goldberg
National Geographic, peatoimetaja
