Mõistatuslik Everest hoiab kiivalt oma saladusi
Ligi sada aastat tagasi jäid ühel Džomolungma kõrgel harjal kadunuks Sandy Irvine ja tema ronimispartner George Mallory. Kas nad jõudsid tippu, 29 aastat enne Edmund Hillaryt ja Tenzing Norgayd, kes kuulutati maailma kõrgeima mäetipu esmavallutajateks? Autor käis koos oma meeskonnaga Irvine’i jälgedes, üritades leida tema surnukeha – ja kaamerat, mis võib mäe ajaloo ümber kirjutada.
„Ära tee seda,“ ütles ta. „Sa oled liiga väsinud. Asi pole seda väärt.“
Meie giid ja ekspeditsiooni juht Jamie McGuinness vaatas mulle oma aukutõmbunud ja verdunud silmadega karmilt otsa. Ta oli hapnikumaski ja päikeseprillid eest libistanud. Tema lõuga kattis mitmepäevane hall habemetüügas. Tema nahk oli kahkja kooljaliku jumega.
Istusime Džomolungma kirdeharjal 8440 meetri kõrgusel ühel kivihunnikul – Hiina poolel, Nepali poole rahvamassidest eemal. Meist sada meetrit allapoole jäi GPS-i koordinaatide järgi koht, mis võis lahendada mägironimise ühe suurema mõistatuse. Värske uurimistöö näitas, et sinna võis kukkuda ja igaveseks puhkama jääda legendaarne Briti mägironija Andrew „Sandy“ Irvine. Kas tema surnukeha on seal alles?
Ligi sada aastat tagasi jäid Irvine ja tema ronimispartner George Mallory seda harja mööda laskudes kadunuks. Sellest ajast saati on maailma huvitanud, kas üks neist või mõlemad võisid jõuda tol päeval tippu, 29 aastat enne Edmund Hillaryt ja Tenzing Norgayd, keda loetakse esimesteks Džomolungma tipus seisnud inimesteks. Irvine’il oli arvatavasti kaasas Vest Pocket Kodaki kaamera. Kui see üles leitaks ja kui selles oleks kaadreid tipust, kirjutaks see ümber maailma kõrgeima mäe ajaloo.
Vaatasin ringi ja uurisin maastikku. Heleda kivimi piirkonnas, mida tuntakse kollase kaljuvööna, paistis lume ja kivirusuga kaetud rinnakute vahel rida madalaid järske kaljurahne. Neli tuhat meetrit allpool virvendas otsekui miraažina Tiibeti kiltmaa kuiv tasandik.
Olin viimase kahe ööpäeva jooksul vaevu maganud ning üüratust kõrgusest nõrk ja iiveldav. Pärast kolm päeva tagasi 6400 meetri kõrguselt ülemisest baaslaagrist teele asumist olin suutnud endale sisse suruda vaid mõne suutäie külmkuivatatud karrit, peotäie pähkleid ja mäe tipus üheainsa ampsu šokolaadibatooni – mille ma hiljem välja oksendasin. Olin nii kurnatud, et mu hapnikunäljas aju anus, et ma viskaksin pikali ja suleksin silmad. Aga mingid selge mõistuse riismed mõistsid, et kui ma seda teeksin, ei pruugi ma enam ärgata.
Ülaltpoolt pudenes kolinal väikseid kive. Vaatasin üles ja nägin fotograaf Renan Ozturki mööda harja meie poole laskumas, käsi ümber peenikese lilla tugiköie, mis oli meie ühendusliin tipuga, kus me paari tunni eest seisime. Ozturk jäi libistades pidama ja prantsatas mu kõrvale istuma.
Pöörasin näoga tema poole. „Mis sina arvad?“
Ta viivitas vastusega, rind sisse-välja õõtsumas. Lõpuks tema hingamine rahunes ja ma kuulsin läbi tema hapnikumaski summutatud häält: „Sa peaksid üritama.“
Noogutasin, haakisin end köiest lahti ja astusin esimesed kobavad sammud kivisest kallakust alla. Niipea kui ma köiest eemaldusin, karjus Lhakpa Sherpa: „Ei, ei, ei!“
Lehvitasin talle. „Mul on lihtsalt vaja midagi järele vaadata. Ma ei lähe kaugele.“
Ta anus, et ma ei läheks. „Väga ohtlik, väga ohtlik!“
Mitu korda Džomolungma tipus käinud kogenud mägironija ja giidina teadis ta, et üks halb libastumine lahtisel kivirusul ja ma võin kukkuda püstloodis 2000 meetrit alla Rongbuki liustikule. Osa minust nõustus temaga ja tahtis pooleli jätta. Pärast aastakümneid maailma eri paigus ronimist, sealhulgas kutselise mägigiidina, olin endale lubanud, et ei ületa kunagi ühtki piiri, kust edasi on objektiivne risk liiga suur. Ootas mind ju kodus pere, keda ma väga armastasin.
Nüüd aga eirasin ma McGuinnessit, Lhakpat ja oma lubadust. Irvine’i kadumise mõistatuse tõmme oli liiga tugev.
Olin juba ammu kuulnud teooriat, et Mallory ja Irvine võisid tõusta Džomolungma tippu esimestena.
Irvine’i leidmise palaviku olin aga külge saanud alles kaks aastat tagasi, pärast seda, kui osalesin oma Džomolungmal käinud sõbra Thom Pollardi loengul. Paar päeva hiljem sain temalt telefonikõne.
„Ega sa ometi ei arva, et teda on tõesti võimalik üles leida?“ küsisin ma.
Ta kihistas naerda. „Aga kui mul on otsustavat infot, mida mitte kellelgi teisel ei ole?“
„Nagu näiteks?“ tulistasin vastu.
Ta vaikis mõne sekundi. „Nagu surnukeha täpne asukoht.“
Pollard käis 1999. aastal kaameramehena Mallory ja Irvine’i otsimise ekspeditsioonil, mille käigus Ameerika alpinist Conrad Anker leidis sellest Džomolungma põhjanõlva osast ‒kustkaudu on söandanud tipukatsele minna vaid mõni üksik ronija ‒ George Mallory säilmed. Laip oli kõhuli poolenisti kiviklibusse mattunud, justkui see oleks pandud märga betoonplaati.
Malloryl oli kogu selg paljas ja säilinud nahk nii puhas ja valge, et ta meenutas marmorkuju. Vöö ümber seotud läbilõigatud köis oli jätnud rindkerele köiejäljed, mis viitas, et mingil hetkel oli Mallory tõenäoliselt rängalt lahti kukkunud ja köie otsa kiikuma jäänud. Kõige rohkem vapustas mind, kuidas vasak jalg oli risti üle parema, saapa serva kohalt murdunud jala, justkui mees kaitseks oma vigastatud jalga. Mis ka polnud juhtunud, paistis olevat selge, et pärast oma viimsesse puhkepaika jõudmist oli Mallory vähemalt natuke aega veel elus.
Algul pidasid Anker ja teised otsijad seda hukkunut Sandy Irvine’iks, sest ta leiti peaaegu otse selle koha alt, kust leiti ligi kümme aastat pärast Irvine’i ja Mallory kadunuks jäämist ühelt harjalt Irvine’i jääkirka. Kas Mallory oli olnud kukkumise ajal Irvine’iga köies? Ja kui nii, siis kuidas köis läbi lõigati, ja miks ei leitud lähedusest Irvine’i?
Muud üksikasjad tekitasid küsimusi juurde. Mallory taskust leiti tema rohekad lumeprillid. Kas see tähendas, et ta laskus öösel, mil tal neid vaja polnud? Tema käekell oli peatunud kella ühe ja kahe vahel, aga kas päeval või öösel? Mallory oli kuulutanud, et kui ta tippu jõuab, jätab ta sinna oma naise pildi. Pilti taskutes ega kusagil mujal ei olnud.
Ka kaamerast polnud jälgegi, mis on viinud paljud Džomolungma ajaloolased järeldusele, et see pidi olema Irvine’i käes. Mis tundub loogiline, arvestades, et Irvine oli parem fotograaf ja küllap ta teadis, et Briti publik tahab saada pilte oma Galahadist, nagu Mallory imetlejad teda hüüdsid, mitte tema vähemtuntud paarilisest.
Viimasena nägi Irvine’i ja Malloryt nende meeskonnakaaslane Noel Odell, kes peatus 1924. aasta 8. juunil umbes 8000 meetri kõrgusel, et pöörata pilk tipu poole. See oli mähkunud tihedasse vatjasse loori, aga kell 12.50 juhtusid pilved hetkeks hajuma, tuues nähtavale Mallory ja Irvine’i, kes liikusid umbes 250 meetri jagu tipust madalamal nobedalt edasi, nagu Odell kirjeldas.
„Mulle jäi ühel väikesel lumeharjal silma tilluke must täpp,“ kirjutas Odell 14. juunil saadetud kirjas. „Siis lähenes esimene suurele kaljuastmele ja ilmus varsti selle otsa, ja teine tegi samamoodi. Siis kogu see põnev vaatepilt kadus, pilved tulid jälle ette.“
Siiani olin ma Džomolungmale ronimise mõttele vastu pannud.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta juulikuu numbrist.
