Himaalaja kummituslikud lumeleopardid
Lumeleopardid on aastatuhandeid elanud Aasia keskosa ühtedel karmimatel maastikel: kaljujärsakutel, haigutavates kuristikes, mägikõrbetes. Hõre õhk, sügav lumi ja krõbedad külmakraadid on siin aidanud neil peidulistel kaslastel inimese pilgu alla sattumist vältida ja viirastustena maastikku kaduda. Ent tänu kaitsemeetmetele, rajakaameratele ja nüüd ka turismile hakkavad nad lõpuks nähtavale tulema.
SEDA VANA LUMELEOPARDI teati Kibberis hästi. Polnud selge, millal ta selle igivana Himaalaja küla ümbruse kaljud ja kuristikud oma valdusse võttis, aga siinsed inimesed olid viimasel paaril aastal hakanud seda suurt sälgulise vasaku kõrvaga isast ära tundma ja hoidsid tema liikumistel võimalust mööda silma peal. Nagu kõik lumeleopardid, oli ta pooleldi viirastus ja võis otsekui kuju muutes mägedesse haihtuda nagu küla korstende suits, mis hajub külma hõredasse õhku.
Vanad on need, kellega peab ettevaatlik olema. Kui lumeleopard on liiga vana, et lubjakivikaljudel elutsevaid kaljukitsi või sinilambaid jahtida, otsib ta lihtsamaid saakloomi – küla kitsi ja lambaid, hobusevarssu ja jakivasikaid.
Ühel kibekülmal veebruari õhtupoolikul kükitasin sügava kuristiku jääkoorikuga kaetud serval ja vaatasin binokliga seda vana lumeleopardi. Ta tukkus ühel vastasnõlva eendil, mille all laskus kaljusein 300 meetrit püstloodis Spiti jõkke. Kuristikku langes loorina tolmpeeneid lumehelbeid ja aeg-ajalt, kui bionkkel mul käes võbises, kadus lumeleopardi suitsjas mustatähniline kasukas konaruste ja varjude vahele ära. „Pagan, jälle kaotasin ta,“ kirusin sosinal. Prasenjeet vaatas oma kaamera juurest üles ja näitas näpuga, kuni ma looma lamamiskoha tema osutatud suunast jälle üles leidsin.
Oli see ju Prasenjeeti lumeleopard. Osa kohalikke matkajuhte hüüdiski teda nii. Kui me ennist kuulsime, et nähti lumeleopardi, ütles üks matkajuht: „Sinu oma,“ patsutades oma vasakut kõrva.
Fotograaf Prasenjeet Yadav oli seda isast viimased kaks aastat siin Põhja-India mägedes Spiti oru ülemises nurgas jalgsi ja rajakaameratega jälitanud. Järgnenud nädalatel matkasime umbes 50 kilomeetrit, laskudes kanjonitesse, sumbates üle lumme uppunud kurude, ronides jäistele kaljudele. Aga täna – olin Kibberis esimest päeva ja 4200 meetri kõrgusele tõusmisest veel uimane – oli loom soostunud välja ilmuma.
Olin juba ülikooliajast, mil ma lugesin Peter Matthiesseni raamatut „The Snow Leopard“, igatsenud seda peidulist looma näha. Võib-olla sellepärast, et Matthiessen teda ei näinudki. 1973. aastal matkas ta koos legendaarse bioloogi George Schalleriga kaks kuud Nepalis ringi ja nägi lumeleopardide tegevusjälgi – käpajälgi, kraapimisjälgi, väljaheiteid –, aga ei ühtki looma ennast. Toona olevat Schaller olnud üks kahest ainsast Lääne inimesest, kes on lumeleopardi looduses näinud. 1970. aastal tegi ta foto, mida peetakse esimeseks fotoks lumeleopardist tema looduslikus elupaigas. Üle kahekümne aasta oli see ainuke teadaolev niisugune pilt sellest üksiklasest varjatud eluviisiga loomast.
Sellepärast oli ülimalt irooniline, et kui mul lõpuks õnnestus lumeleopardi näha, tuli põhiline heli, mis mu kõrvu kostis, enam kui 20 kaamerast, mis klõpsisid temast sadu pilte. Koos minu ja Prasenjeetiga viibis sel kaljuserval turiste kõikjalt maailmast, enamik neist küürutamas kalli teleobjektiivi kohal.
Mõne viimase aastaga on Kibberi külast saanud koht, kus on kõige rohkem lootust lumeleopardi näha. Aga see reis ei ole nõrkadele. Kibberisse pääseb ainult siksakitavat üherealist teed mööda, mis on uuristatud võimatult järskudesse mäenõlvadesse. Ja minna tuleb talvel, mil lumeleopardid laskuvad oma saakloomade kannul madalamale, aga mil suur osa teest on lumine ja jääs.
Kui me Prasenjeetiga eelmisel päeval üles sõitsime ja ta sellel jäisel teel järske tagasipöördeid tegi ja pimedaid kurve võttis, pigistasin uksekäepidet nii et sõrmenukid valged. Aeg-ajalt nägime eespool teele varisenud kivirusu ja ta pidas auto kinni, et vaadata, ega ülalt ei paista märke laviinist. Veidi aja pärast sõitsime edasi ja ma pigistasin käepidet veel kõvemini.
Prasenjeet seletas asjalikult, et iga autojuht, kes seda teed vähegi sagedamini sõidab, räägib lugusid autodest, mis on teelt maha libisenud ja orupõhja kukkunud või langevate rahnude all laiaks litsutud. Meie endi sõit oli kaks päeva edasi lükkunud, sest maalihe oli tee blokeerinud. Maanteeamet oli tee lahti õhkinud, aga see vallandas uue maalihke. „Ära muretse,“ rahustas Prasenjeet. „See tee on 95 protsenti turvaline.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta juulikuu numbrist.
