Erkki Peetsalu: Mägede hääl
„Seisan ma mäel, hüüan ja sealt / kajab mu hääl küngaste pealt.“
Nii laulis kunagi Kare Kauks ühe Mahavoki loo jäägitult eestimaalaste südameisse. Mu enda ammuse mägimatka hääl kumiseb kõrvus, kui seisan tihedalt köisi ja sõlmi täis katusekorteris, teretades Jaan Künnapit, Eesti legendaarseimat alpinisti. Jaan pakub musta teed ja muigab – aga ei kinnita ega lükka ümber mu väidet, et mägi on jäägitult vallutanud tema südame. Ütleb vaid, et tipust tulles ei pruugi sa end ise ära tunda, sest kaasa toodud elamused on sellised, mida ei saa sõnas väljendada ega rahas mõõta.
Mida küsida mehelt, kes on roninud enam kui 150 mäe tippu, kukkunud liustikupragudesse, ennetanud lugematul arvul ohuolukordi? Mehelt, kes on päästnud zombiks külmunud alpiniste kindlast surmast, näinud pealt sõbra hukkumist, vigastanud end jäisel kaljuseinal, jäänud laviini alla. Millest üldse mõtleb inimene, kes on juhendanud sadu alpiniste ja mägironijaid, juhtinud keerukaid päästeoperatsioone, kandnud ühe aasta jooksul mägedest alla 18 laipa … Ta on tabanud fotosilmaga mägede halastamatut olemust ja habrast ilu, teinud kõrgmäestikus kauneid kunstfotosid, jaganud väsimatult oma karmimaidki kogemusi üha uutele huvilistele.
„Inimene käib igas tipus kolm korda: esmalt legendi lugedes, siis reaalselt tippu tõustes ning uuesti, kui alla jõuab – analüüsides ja mõtestades. See viimane käik on kõige olulisem,“ ütleb Eesti üks legendaarsemaid alpiniste Jaan Künnap.
Küsimusi keerleb peas mustmiljon, ja ükski neist ei tundu asjakohasena. „Ma sündisin valel ajal ja vales kohas,“ ütleb korraga Jaan tõsinedes. Mida sellega täpselt mõtleb, teab ta üksnes ise. Nõukogude ajal Pamiiris aastatel 1984–89 elukutselise päästja ja instruktori-giidina töötades saavutas Künnap sellise vormi, et vallutas 20 päevaga kolm 7000-meetrist kõrgtippu. „Everestil oleksin ma tol ajal ära käinud ilma hapnikumaskita,“ hindab ta oma toonast vormi, kuid aeg oli teine. Maailma kõrgeim tipp Everest jäigi Jaanil vallutamata, ent 1998. aastal püstitas ta sealsamas Himaalaja mäestikus oma kõrgusrekordi, tõustes Cho Oyu ekspeditsioonil 8000 m kõrgusele.
Miks mitte tippu? „Iga alpinisti eesmärk on ikka tipus ära käia, kuid suurim väljakutse on olla oma tahtmistest üle,“ lausub Jaan, kes on pälvinud alpinistide austava tiitli „Lumeleopard“. „Peab oskama end kuulata, mis sel hetkel päriselt kõige olulisem on. Peab oskama õigel hetkel alla tulla.“ Oma pingetaluvust ja organismi jälgimise oskust õppis ta tundma lugematutes alpilaagrites ja ekspeditsioonidel. See enda kuulamise oskus ei lubanudki tal külmunud varvastega Cho Oyu tippu vaalutama minna. Ja tasuks selle tarkuse eest on tal praegu, nagu Jaan naerdes ütleb, varbad alles!
Mägedesse viisid teda noorena adrenaliin, enese tõestamise vajadus ja fotograafia. Oma kõige olulisemaks saavutuseks peab ta Tian Shani kõrguselt teise mäe Han-Tengri vallutamist esimese eestlasena. „Tegelikult pole tähtis, kes vallutas mingi tipu – tõelisele alpinistile pole see oluline,“ lisab ta elutargalt. Kui 40 aastat mägedes turnimist täis sai, otsustas ta lõpetada. Tippude vallutamisest tähtsamaks peab Jaan elamusi ja kogemusi, mille ta mägedest on saanud. „Inimene käib igas tipus kolm korda: esmalt legendi lugedes, siis reaalselt tippu tõustes ning uuesti, kui alla jõuab – analüüsides ja mõtestades. See viimane käik on kõige olulisem,“ teab mees, kelle raskeim seljakott on kaalunud 53 kilo.
Teab vist igaüks, kes korragi mägedes käinud, et mägi jääb temaga. Ja mägede hääl.
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
