Teise maailmasõja viimased hääled

Mõned olid kangelased. Mõned olid ohvrid. Teised võitlesid fašistide eest, kes pürgisid planeeti valitsema. 75 aastat pärast sõja lõppu, mil nende põlvkond on hääbumas, kõlavad viimased meenutused endiselt valusalt.

75 aastat tagasi lähenes lõpule kõigi aegade kõige laiaulatuslikum, laastavam ja ohvriterohkem sõda. Teine maailmasõda oli oma nime vääriline: see oli tõeliselt ülemaailmne konflikt, kus liitlasjõud – Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit, Suurbritannia, Hiina ja nende väiksemad liitlased – seisid vastamisi Saksamaa, Jaapani, Itaalia ja veel mõnede teljeriikidega. Relvajõududes teenis umbes 70 miljonit meest ja naist, ajaloo suurimas sõjalises mobilisatsioonis osalenut. Kannatasid ja surid aga valdavalt tsiviilisikud. Ligikaudu 66 miljonist hukkunust ligi 70 protsenti, umbes 45 miljonit, olid tsiviilelanikud, nende seas kuus miljonit holokaustis tapetud juuti. Veel kümned miljonid kisti kodust ja kodumaalt eemale, ning paljud neist elasid veel aastaid pagulaslaagrites.

Sõja järelmõjud olid sama ulatuslikud nagu mastaapki. Sõda pani aluse maailmale, mida me oleme üle seitsmekümne aasta tundnud, alates tuumaajastu koidikust ja Iisraeli loomisest ning lõpetades USA ja Nõukogude Liidu tõusmisega rivaalitsevateks suurvõimudeks. Samuti ajendas see looma rahvusvahelisi liite, nagu ÜRO ja NATO, et hoida ära sellise kataklüsmi kordumine.

Ometi on inimeste teadlikkus sellest sõjast ja selle peaaegu haaramatutest tagajärgedest aja möödudes ähmastunud, tuhmunud nagu seepiatoonid vanadel fotodel. Samal ajal jääb sõja vahetuid tunnistajaid järjest vähemaks. USA riikliku statistika järgi oli 16 miljonist sõjas teeninud ameeriklasest 2019. aastal veel elus alla 400 000, kõigest 2,5 protsenti.

Ent tänu sellele, et ühed viimased elus olevad tunnistajad olid nõus oma lugu jagama, oleme saanud hinnalise kingituse: võimaluse vaadata sõda nende silme läbi, et muuta meie tuhmunud pilt sõjast taas teravaks. Kuna internetti ega muid tänapäevaseid kaugsuhtluse vahendeid tollal polnud, teadis enamik neist meestest ja naistest enne sõda muust maailmast peale oma kodukoha vähe. Sõda kiskus nad tuttavast ümbrusest välja, seadis nad silmitsi lugematute uute kogemustega ja pani nad proovile viisidel, mis olid varem kujuteldamatud. Paljud leidsid, et need katsumused andsid neile edaspidiseks jõudu.

Nii oli see 18-aastase Betty Webbiga, kes värvati Briti ülisalajasse koodimurdmise üksusesse Bletchley Parki. Webb oli üks lugematutest naistest, kelle töö oli nende riigi sõjaliste jõupingutuste jaoks kriitiliselt tähtis ning kes leidsid selle käigus eneseaustuse ja sõltumatuse, mida nad polnud kunagi varem tundnud.

Ennast tõestas ka Harry T. Stewart juunior, orjana sündinud mehe 20-aastane pojapoeg. Newyorklasest Stewartist, kes polnud enne sõda kunagi autotki juhtinud, sai hävituslennuki piloot kuulsas ainult mustanahalistest koosnenud väeosas Tuskegee Airmen (Tuskegee Lennuväelased). Ta sooritas 43 lahingulendu ja pälvis Lennuväe Teeneteristi.

Need võidud on inspireerivad ja väärivad austust. Ometi domineerivad ellujäänute lugudes tragöödiad, mida nii paljudel tuli läbi elada, liitlaste ja teljeriikide poolel ühtemoodi. Need lood on tunnistused Teise maailmasõja tõelisest põrgust – jõhkrusest, kannatustest ja terrorist, mida kogesid mõlemad pooled. Eriti jääb kummitama sakslaste kätte vangi langenud Briti sõduri Victor Greggi tunnistus. Tema vangla hävis 1945. aasta veebruaris liitlasvägede süütepommirünnakus Dresdenile. Kohalike saksa tsiviilelanike tulesurmasid – hukkus umbes 25 000 inimest – pealt näinud Greggile jäi sellest vaibumatu süü- ja häbitunne. „Need olid naised ja lapsed,“ ütles ta. „Ma ei suutnud seda uskuda. Meie pidime ju olema need head.“ Tema lugu, nagu teisedki, ei tohi meie mälust kustuda.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta juunikuu numbrist.