Keiserpingviinid marsivad kaduviku poole
Kui kliimasoojenemine sulatab keiserpingviinidele elutähtsaid šelfiliustikke edasi, siis nad marsivad kaduviku poole.
Algul ilmub kauguses üks must täpp. Neid tuleb juurde ja neist moodustuvad valgele jäämaastikule looklevad jooned.
„Siis äkki kuuled esimesi hüüde,“ kirjeldab fotograaf Stefan Christmann. Seejärel jõuab talle tõesti kohale: „Oo, nad on tagasi!“
On märtsi lõpp Atka lahel, mis asub Antarktika Kuninganna Maudi maal, 4325 kilomeetrit Aafrika lõunatipust edelas. Christmann on üle kahe kuu oodanud keiserpingviinide – kes on kõigist pingviinidest kõige suuremad, umbes meeter kõrged ja kaaluvad üle 40 kilo – naasmist merelt kalu ja kalmaare söömast.
Christmanni plaan on jääda Atka lahe koloonia umbes 10 000 pingviini juurde kogu talveks, juba teist korda. Ta talvitus siin viie aasta eest ja on tulnud tagasi, et viia lõpule oma fotokroonika keiserpingviinide pesitsustsüklist – miski, mida on teinud vaid vähesed loodusfotograafid, kui üldse keegi. Antarktika talv oma vähemalt 45 miinuskraadini langeva temperatuuri ja märatsevate lumetuiskudega, mis kahandavad nähtavuse vähem kui meetrini, ei ole nõrkadele, eriti juulis ja augustis, talve külmimatel kuudel.
„Kui päris aus olla, siis sellega harjub varsti ära,“ ütleb Christmann asjalikult.
Keiserpingviinid aga ei harju kergesti ära merejää vähenemisega, ja võib-olla isegi kadumisega. Merejää on neile kindlaks jalgealuseks, kus poegi kasvatada ja kust nad saavad käia ümbritsevates vetes toitu hankimas. Antarktikas on 54 keiserpingviinide kolooniat, umbes 256 500 pesitsuspaari. Keiserpingviinide vanalinnud on küll väga head ujujad, aga oma tibusid peavad nad kasvatama veest väljas merejääl enne kevade tulekut ja jää sulamist. Antarktika merejää ulatus on väga muutlik, aga mullu USA Riikliku Teaduste Akadeemia toimetistes ilmunud uuringu järgi hakkas see viis aastat tagasi järsult kahanema, kusjuures 2017. aastal kahanes see rekordiliselt palju. Võimalik, et praegu on merejää taastumas, aga seda on ikkagi paljuaastasest keskmisest vähem, ja kliimamudelid prognoosivad sajandi lõpuks olulist vähenemist, kui kliimamuutuse vastu kiireid samme ei astuta.
„Kui midagi ette ei võeta, marsivad keiserpingviinid väljasuremise poole,“ ütleb merelindude uurija Stépahnie Jenouvrier Massachusettsi Woods Hole’i Okeanograafiainstituudist. Tema töörühma uuringud näitavad, et kui süsinikuheidet ei vähendata, võib 2100. aastaks hävida 80 protsenti keiserpingviinide kolooniatest, nii et liigile jääb vähe säilimislootust. Prognooside järgi on globaalne keskmine temperatuur selleks ajaks tõusnud 3‒5 kraadi, aga kui tõus suudetakse hoida 1,5 kraadi piires, võib Jenouvier’ sõnul ikkagi hävida ligi 20 protsenti kolooniatest. Samal ajal võivad Rossi ja Weddelli merest, kus jäätingimused on soodsamad, saada keiserpingviinidele pelgupaigad ja sealsed asurkonnad võivad veidi suureneda.
Praegu on Atka lahe merejää veel alles, ja kui pingviinid on end sisse seadnud ning alustavad oma elutsükli uut tiiru, asub Christmann seda pildistama. Algul valivad linnud elegantses pulmamängus endale tänavuse paarilise. Järgneb lühike ja kohmakas paaritumine, mille ajal isastel on tükk tegemist, et emase pealt mitte maha kukkuda.
Hiljem hoiduvad paarilised lähestikku ja matkivad teineteise liigutusi. Nende lähedane side aitab hiljem tagada tibu ellujäämist – üheainsa tibu nad pesitsushooajal saavadki. Ühel päeval märkab Christmann, kuidas üks paar piilub lumepalli, mida emane hoolikalt oma jalgadel tasakaalu seab. Ta oletab, et see on esimest korda pesitsev paar, kes harjutab muna hoidmist.
Mai lõpuks ilmuvad esimesed munad, igal emasel üks. Kuna munemine on olnud emalinnule füüsiliselt kurnav, annab näljane ema muna ettevaatlikult paarilisele üle ja valmistub lahkuma. Emaste merre sööma naasmine paneb proovile paarisideme tugevuse.
Maha jäävatele isastele jõuab kätte talv. Karmide külmakraadide ja 45 meetrit sekundis puhuvate tuulte käes liibuvad isased üksteise vastu, et kehasoojust jagada. Selline koostöö hoiab isad ja nende hinnalised munad elus, ja kaasa aitavad ka isaste kehasse kogutud varud. Midagi süüa ei ole, ja enne emaste naasmist kaotavad isased ligi poole kehakaalust. Kõige külmematel päevadel jäävad pingviinid vaikseks, et säästa võimalikult palju energiat. Christmann kuuleb ainult nende jalgade kriipimist vastu jääd.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta juunikuu numbrist.
