Lendaval laual ehk rulaskeene hoogne lugu
Kuidas rulatamine muutus marginaalsest Lõuna-California hobist ülemaailmseks linnapildi ja kultuuri mõjutajaks.
Ühel päikselisel esmaspäeva õhtupoolikul hüppab pikk T-särgis ja kottpükstes noormees Los Angelese Venice Beachil üle rulapargi piirde, viskab oma rula betoonpinnale, astub vasaku jalaga lauale ja hakkab üha kiirema hooga piki rulapargi serva edasi liuglema. Ta laskub ühte pargi kahest sügavast kausist ning kihutab selle kaugemast servast jälle üles ja üle ääre õhku. Platvormile lähenedes hüppab ta oma rulaga selle peale – aga enne pöörab tema tagumine jalg rula 360 kraadi ümber, ja kausi vastasservast lahti lennates kordab ta sama liigutust.
Tema nimi on Sean Davis ja ta on 8-aastasest saadik mõelnud endast eelkõige kui rulatajast. Mullu kolis ta Illinois’st Naperville’ist Los Angelesse, kus ta ööbib sõprade-tuttavate diivanitel ja aeg-ajalt autos – kõik lihtsalt selleks, et olla siin Lõuna-Californias, rulatamise sünnikohas.
Rulatamine on kasvanud kitsa kogukonna hobist, mis hakkas 1950-ndatel California surfarite seas levima, peavoolu kuuluvaks üleilmseks spordialaks. Selle kaltsaklik tee-ise-mõtteviis on saanud popiks Shanghais, São Paulos, Helsingis ja isegi Kabulis. Rulatamisel on oma keel, kuidas trikke nimetatakse (fakie, vert, kickflip, ollie), omad isad (Tony Alva, Steve Caballero, Tony Hawk jt), oma autoriteetne ajakiri (San Franciscos ilmuv Thrasher), oma defineeriv film (2001. aasta tõsielufilm „Dogtown and Z-Boys“, mille režissöör on rulalegend Stacy Peralta ja teksti loeb Sean Penn) ning omad kuulsustest harrastajad (Justin Bieber, Rihanna, Lil Wayne, Miley Cyrus).
Rulatajatest, keda kunagi peeti okkaks maastikuarhitektide, linnaplaneerijate ja kinnistuomanike tagumikus, nagu on öelnud endine profirulataja ja nüüdne ajaloodotsent Ocean Howell, on saanud mitteametlikud linnaplaneerimise ja -kujunduse eestvedajad.
„Valitsused toetavad seda nüüd spordialana, samamoodi nagu jalgpalli,“ ütleb Yulin Olliver mitmeid rulatajaid esindavast Los Angelese spordiagentuurist Wasserman.
Ülima kinnitusena rulatamise uuest staatusest, ja vaikiva tunnistusena noorema publiku köitmise vajadusest, plaanitakse järgmisele olümpiale rulavõistlusi: naiste ja meeste tänava- ja rambisõitu. Esimene hakkab toimuma treppidest, käsipuudest, kõnniteeservadest ja muudest linlikest elementidest koosneval rajal ning teine kallakute ja kaussidega rulapargis.
Nii levinud kui rulatamine ka pole, on selle „epitsentriks“ jäänud rula sünnikoht Lõuna-California. California ajalugu, kullakaevuritest tehnoloogiaettevõtjateni, on paljukorratud lugu uutmoodi tegemisest ja normide lõhkumisest.
Venice Beachil iga päev etenduv vaatemäng on petlikult spontaanne ja ajaviiteline, näiliselt samas lahtris paarsada meetrit eemal mängitavate igamehe korvpalli- ja tennisematšidega. Tegelikult aga on rulatajatel rohkem ühist endisaegsete kulturistidega, sellistega nagu Reg Lewis ja Dave Draper, kes kehastasid mitte ainult California elustiili, vaid ka californialikke raudseid ambitsioone. Nii nagu need lihastes rannapoisid püüdsid ümber teha inimese keha, valguvad rulatajad Lõuna-Californiasse selleks, et avardada inimese liikumise ahtaid radu.
„Siin ongi kõi täpselt nii nagu räägitakse,“ ütleb profirulataja Sebastian „Sebo“ Walker (32), kes kolis üle kümne aasta tagasi Oregonist Salemist siia ja ööbis neli aastat autos, et saaks veeta päevi Lõuna-California rulaparkides oma oskusi lihvides. „Iga päev paistab päike, superhäid rulatajaid igal pool, maailmakuulus eluviis kõige ehedamal kujul.“
See kõikjale tungiv muretu elustiil on viimasel ajal juurde saanud eksklusiivsusesära, sest Venice Beachist on kujunenud jõukate turistide armastatud sihtkoht. Populaarsetes söögikohtades, nagu Charcoal Venice, Tasting Kitchen või kohvibaar Intelligentsia, võistlevad nüüd kohalikega laudade pärast külastajate hordid. Ent ükski turismielamus Venice Beachist poleks täielik ilma selle rulaskeenet nägemata.
Rulapark on sama idülliliselt kutsuv nagu rand ise oma palmipuude, lõkendavate päikeseloojangute ja mitte veel päris keskklassistunud õhustikuga. Igal ajahetkel on seal esindatud rulasõitjate kogu spekter: väikesed lapsed koos neil hoolega silma peal hoidvate vanematega, Sean Davise sugused tõusvad talendid, aeg-ajalt mõni hästimakstud proff, ja innukad teismelised, kes on leidnud rulasõidus isikliku loova väljundi, millist vanemad ja tuntumad spordialad ei paku.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta juunikuu numbrist.
