Erkki Peetsalu: Kuhu külvame raha
„Miks kukub majandus kokku, kui inimesed tarbivad ainult neid asju, mida neil on päriselt vaja?“ küsis keegi keset eriolukorda tabavalt. Tõepoolest, miks oleme oma majandussüsteemi üles ehitanud nii, et see keskendub kunstlikult esile kutsutud vajaduste rahuldamisele, seob inimesed käsist-jalust ja jätab nõudluse vähenemisel kõik süsteemi osalised raskustesse.
Soovides seda hämarana tunduvat teemat rohkem läbi valgustada, tekib rida järgmisi küsimusi. Näiteks: kas lõputut kasvu ja tarbimist õhutav majandusmudel on mingi pseudoreaalsus, mida me ise teadmatusest loome ja toidame? Kus on kasvu piirid? Millise hinnaga peavad meie lapsed ja lapselapsed inimkonna tarbimispeo ning kasvumajanduse tagajärjed kinni maksma? Õigemini, on see üldse võimalik või oleme inimkonnana ületanud planeedil Maa juba mingid punased jooned?
Iga kriis loob eeldused muutusteks. Äsjane globaalne kriis, mis majanduses alles hoogu kogub, on kahtlemata väga tugev äratuskell mitmes mõttes. Üks avastus, mida mõnigi meist tegi, puudutab ise hakkama saamise võimekust, mis algab rohujuure tasandilt, igast inimesest, perest ja kogukonnast. Kui üks leibkond saab ise hakkama, toimib ka kogukond ja tänu sellele on ühiskond kindlamatel alustel. Oma vesi ja küte, oma aiamaa ja päikesejaam ei tundugi pärast koroonakevadet enam nii popsiliku mõttena …
Kriisipakett turu kaotanud väikeettevõtjale või töötuks jäänud leibkonnale ei saa seisneda lühinägelikus rahakülvamises. Vaja on avaramat vaadet ja pikemat plaani, et mitte püüda vägisi mahutada muutuvaid olusid iganenud mudelisse, vaid leiutada uut lähenemist.
Küsimus ei ole koostöösidemete katkestamises välismaailmaga, vaid oma riigi toimima panemises ja ühiskonna iga liikme toetamises sel moel, et tugevdada tervikuna kogu meie riigi ise hakkama saamise võimekust. Eriolukord toob esile baasväärtused ja õpetab, mis on päriselt oluline, millised ametid ja oskused on päriselt vajalikud, milline elulaad on jätkusuutlik. Ekstreemsed olud tuletavad meelde, et ellu jäämiseks ja hakkama saamiseks oleme globaalsest süsteemist küll väga sõltuvad, kuid oluliselt vähem kui kogukonnast ja üksteisest. Mida lokaalsem, seda eluliselt olulisem.
Kuna lõputu kasvu ja tarbimise õhutamine on kliima- ja keskkonnakatastroofi üks põhjuseid, on hakanud kostma seisukoht, et kasvumajanduse asemel peaksime end ümber häälestama – järgima nn tasaarengu ehk kasvule mitte orienteeritud majanduse põhimõtteid. Hiljutine kriis lõi selleks head eeldused. Meie oskus on muutuse võimalusi märgata ja arenguks kasutada.
Kuidas suunata ühiskond kestlikumale rajale ja tõsta piirkondade ise hakkama saamise võimekust? Kriisipakett turu kaotanud väikeettevõtjale või töötuks jäänud leibkonnale ei saa seisneda lühinägelikus rahakülvamises. Vaja on avaramat vaadet ja pikemat plaani, et mitte püüda vägisi mahutada muutuvaid olusid iganenud mudelisse, vaid leiutada uut lähenemist. Esimesena torkavad pähe toidutootmise küsimused, energiajulgeolek, tervishoidu ja haridust puudutavad kogukonna teenused jm sotsiaalne innovatsioon.
Tarbime kohalike ettevõtjate kaupu ja teenuseid, paneme käima toiduvõrgustikud ja kaubaringid, loome tugisüsteemid lokaalse taastuvenergia tootmiseks väikemajapidamistele, talunikele ja mikroettevõtjatele. Need on vaid mõned kevadised seemned, mille idanemisel võiksime juba sel sügisel noppida esimese uue kvaliteediga saagi.
Raha on seeme – küsimus jääb, kuhu ja kuidas seda külvata.
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
