Mesilaste saladused ja ellujäämistrikid
Fotograafi eksperimendist metsiku mesilaspesaga sünnivad ennenägematud kaadrid sellest, kuidas mesilased end kaitsevad, pesa sooja või jahedana hoiavad ning suhtlevad.
Peaaegu kohe, kui mesilaspere oli end sisse seadnud, langes see rünnaku alla.
Seda ei tabanud varroalestad, pestitsiidid, mesilaspere kollaps ega ükski teine neist rohketest ohtudest, mis praegu kõikjal maailmas mesilaste asurkondi varitsevad, vaid vapsikud – väikeste karvaste mesilaste kõrval hiiglased. Iga nende suurte punasilmsete putukate rünnak kestis vaid hetke. Röövlid napsasid mesilase lennult kinni ja lendasid ohvriga minema. Hiljem ta tükeldati ja söödeti vapsikute täitmatutele vakladele.
Üks ühe vastu pole meemesilasest vapsikule vastast. Vapsik on kuni neli sentimeetrit pikk ja varustatud võimsate lõugadega, mis suudavad väiksemaid putukaid tükkideks rebida.
Paar esimest päeva paistsid mesilased olevat vapsikute pealetungi ees kaitsetud.
„Mõtlesin, et püha jumal, kui nii edasi läheb, tapavad nad mul kogu pere ära,“ ütleb fotograaf Ingo Arndt, kelle aias Saksamaal Langenis see mesilaspere elab.
Nädala edenedes aga hakkasid mesilased kaotusseisust välja tulema. Nad hakkasid pesaava juurde kobarasse kogunema, tekitades valvuritest elava vaiba. Iga kord, kui vapsik lendas liiga lähedale, hüppasid mõned kaitsjad sissetungijale kallale ja hoidsid teda kinni. Hetkega kogunes vapsiku peale kuhja veel rohkem mesilasi ja ta suruti pesaava servale maha.
Selle mesilastepalli sees toimus midagi veel veidramat. Meemesilastel on varuks üks kaval trikk: nad saavad panna oma lennulihased nii kiiresti tööle, et nende rindmikust kiirgub natuke soojust. Kui üle kümne mesilase korraga oma mootori täiskäigul tööle panevad, võib see kobar oluliselt tõsta ümbritseva õhu temperatuuri.
Mesilased küpsetasid vapsikuid elusalt ära.
„Minu meelest on see geniaalne,“ ütleb hiljuti pensionile jäänud bioloog Jürgen Tautz, kes mesilasi umbes 25 aastat Saksamaal Würzburgis Julius Maximiliani Ülikoolis uuris.
Selline kuumalõks on võimas relv, mis võib aga tulistada ka omasid. Mõnikord surevad koos vapsikuga ka kõige sügavamal palli sees olevad mesilased, tuues ennast ohvriks, et peret kaitsta.
See on vaid üks meemesilase käitumise tahkudest, mille Arndt on viimase kahe aasta jooksul uue detailsusega jäädvustanud. Arndt on pildistanud loodust 30 aastat, aga ta ei ole putukateadlane, sellepärast võttis ta Tautzi appi.
Mesilaste ja vapsikute võitlust on täheldatud ka meemesilase Aasia sugulasliikidel ja Lääne mesinikud on seda näinud Iisraelis ja Egiptuses, aga niimoodi nagu Arndt pole varem keegi nende duelli pildile saanud. „See on parim foto, mida ma olen näinud,“ ütleb Cornelli Ülikooli professor Thomas D. Seeley, kes on uurinud meemesilaste käitumist ja sotsiaalseid suhteid pool sajandit.
Arndt ütleb, et pärast paari esimest lahingut nägi ta vapsikuga võitlevate mesilaste kobaraid lausa kümme korda päevas. Kui mesilaspere on nõrk, võivad vapsikud selle hävitada, aga siiani jätkub putukate võitlus Arndti aias kurnamissõjana.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta märtsikuu numbrist.
