Maailm, kus ei teki prügi
Maailm, kus prügi ei ole, näib võimatu. Aga nägemus ringmajandusest – kus me kasutame ressursse kokkuhoidlikult ja võtame materjale lõputult ringlusse – annab nii ettevõtetele kui ka keskkonnakaitsjatele inspiratsiooni. Kas me suudame selle teoks teha? Kas saame tegemata jätmist endale lubada?
Amsterdamis kohtusin mehega, kes näitas mulle meie elu peidetud hoovusi – üüratuid vooge tooraineid ja tooteid, mida 7,7 miljardit inimest toodavad ja kasutavad ning mille mõju on nii imeline ja nii laastav. Seda võiks nimetada meie ühiseks ainevahetuseks. Oli karge sügishommik ja ma istusin Amsterdamis Oosterparki ääres ühes võrratus vanas tellishoones, käänuliste koridoride, vägevate treppide ja kasutute tornidega palees. Sajand tagasi, mil hollandlased veel oma Indoneesia kolooniast kohvi, kummi ja naftat ammutasid, ehitati see hoone koloniaaluuringute instituudiks. Nüüd tegutsevad seal mitmesugused maailmaparandajate organisatsioonid. See, kus töötab Marc de Wit, kannab nime Circle Economy ehk Ringmajandus ja kuulub tegusasse rahvusvahelisse liikumisse, mis püüab reformida peaaegu kõike, mida me oleme kaks viimast sajandit teinud ‒ alates aurumootori võidukäigust, kui tahta aega määratleda, ütles de Wit.
39-aastane keemikuharidusega De Wit avas ühe voldiku ja laotas laiali skeemi, mida ta nimetas maailmamajanduse röntgenipildiks. Erinevalt looduslikest ökosüsteemidest, kus kõik ringleb – näiteks: taimed kasvavad mullas, loomad söövad taimi, sõnnik väetab mulda –, on industriaalmajandus suuresti lineaarne. Skeemil sööstsid nelja tüüpi toorainete – mineraalide, maakide, fossiilkütuste ja biomassi – vood jämedate värviliste joontena vasakult paremale, sedamööda harunedes ja põimudes, kuidas neist said tooted, mis rahuldasid seitset inimvajadust. Liiv läks viiele mandrile betoonist kortermajadeks. Metallimaagist said laevad, autod ja kombainid – millega me koristasime üheainsa aastaga 20 miljardit tonni biomassi lihtsalt selleks, et meid kõiki ära toita. Fossiilkütused andsid neile masinatele jõu, hoidsid meid soojas, muutusid plastiks ja igasugusteks asjadeks. Kokku voolas 2015. aastal majandusse 92,8 miljardit tonni tooret.
Siiani on kõik kena, isegi väga, kui oled sedasorti inimene, kes imetleb inimkonna pingutusi ja leidlikkust. Probleem, õieti lausa kõikide keskkonnaprobleemide ema, peitub selles, mis saab edasi, kui meie vajadused on rahuldatud. De Wit osutas hallile udule, mis kattis skeemi paremat serva. See hall udu on jäätmed.
2015. aastal libises meil sõrmede vahelt umbes kaks kolmandikku materjalist, mis me planeedilt kokku kraapisime, selgitas de Wit. Kaotsi läks üle 60 miljardi tonni vaevaga hangitud kraami, millest enamik puistati niimoodi laiali, et kätte seda enam ei saa. Plastprügi triivis jõgedesse ja ookeanidesse, sama tegid ka väetatud põldudelt välja leostunud nitraadid ja fosfaadid. Kolmandik toidust roiskus, kuigi samal ajal raadati Amasoonias metsa, et toota rohkem toitu. Kui mõelda mistahes keskkonnaprobleemile, on see tõenäoliselt seotud jäätmetega. Erand pole ka kliimamuutus: kliima muutub sellepärast, et me põletame fossiilkütuseid ja heidame jäätmed (süsinikdioksiidi) atmosfääri.
See võib kõlada naeruväärsena, aga kui de Wit minuga tol hommikul neid arve läbi käis, tundus see ilmutusena. Selles vonklevas skeemis, viisis, kuidas see ülesande püstitas, oli ühendavat, tujutõstvat selgust. Muidugi ütles see, et ohud, mis meid ähvardavad, on paljutahulised ja suured. Muidugi on nad mastaabilt üleilmsed. Aga tõepoolest: et siin Maal toime tulla, peame tegema vaid üht: lõpetama planeedi nii suure raiskamise. De Wit näitas peenikest noolt, mis pööras skeemi allservas paremalt vasakule tagasi, tähistades kõiki materjale, mille me olime suutnud ringlussevõtu, kompostimise jne kaudu tagasi saada. Neid oli kõigest 8,4 miljardit tonni, vaid üheksa protsenti.
See ringluslõhe (circularity gap), nagu de Wit ja tema kolleegid seda 2018. aastal Davosis Maailma Majandusfoorumil oma ülevaadet esitledes nimetasid, on inimkonna ajaloos suhteliselt uus. See tekkis siis, kui me võtsime 18. sajandil tööstuses kasutusele fossiilkütused. Varem tehti enamik töid kas inimeste või loomade lihaste jõul. Asjade kasvatamine, valmistamine ja vedamine nõudis palju tööd, mis tegi asjad väärtuslikuks. Samuti seadis meie piiratud füüsiline jõud piirangud sellele, kui suure jälje me suutsime planeedile jätta. Ent see hoidis enamiku meist väga vaesena.
Kõigesse sellesse tõi pöörde odav fossiilenergia, geoloogilise aja ja rõhu toimel kivisöelademetesse või naftamaardlatesse talletunud energia. See lihtsustas kõikjalt toorainete ammutamist, nende tehastesse toimetamist ja kaupade laiali vedamist. Fossiilkütused suurendasid plahvatuslikult meie võimalusi – ja see protsess kogub üha rohkem hoogu. Viimase poole sajandiga, mil maailma rahvaarv on enam kui kahekordistunud, on majandus enam kui kolmekordistunud.
„Nüüd hakkavad piirid kätte jõudma,“ ütles de Wit.
Sellesama poole sajandi jooksul on keskkonnakaitsjad hoiatanud, et majanduskasvul on piirid. Uus ringmajanduse liikumine on teistsugune. See on strateegiate kogum (kus osa strateegiaid on vanad, näiteks vähendamine, korduskasutus ja ringlussevõtt, ja osa uued, näiteks asjade omamise asemel üürimine), mis on mõeldud maailmamajandust niimoodi ümber korraldama, et jäätmeid ei tekiks. Ringmajanduse eesmärk ei ole kasvu peatada, vaid viia meie tegutsemisviis uuesti loodusega kooskõlla, et kasv saaks jätkuda. „Jõukus piiratud ressurssidega maailmas,“ nagu Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Janez Potočnik selle kohta kunagi ütles. Ellen MacArthuri Fondi raporti järgi hoiaks ringmajandus Euroopa ettevõtetel aastas kokku kuni 570 miljardit eurot.
Ringmajanduse idee kogub kandepinda, eriti Euroopas, väikeses ja rahvarohkes, aga ressursivaeses maailmajaos. Euroopa Liit investeerib ringmajandusse miljardeid. Holland on lubanud 2050. aastaks täielikult ringmajandusele üle minna. Plaane on nii Amsterdamil, Pariisil kui ka Londonil. „See peab tulema,“ ütles Londoni jäätme- ja taaskasutusnõukogu esimees Wayne Hubbard, kui küsisin, kas ringmajandus on võimalik.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta märtsikuu numbrist.
