Kultuur või piinamine?
Jaapani makaagid on pika ajalooga meelelahutajad ja kultuurilised sümbolid. Tänapäeva Jaapanis aga pälvib nende kasutamine tsirkuselaadsetes etendustes üha rohkem kriitikat.
Ahvidel olid seljas jalgpalliriided.
Kuus Jaapani makaaki seisid rihma otsas püsti ning lõid kuulekalt palli mööda muru siia-sinna, inimestest dresseerijad ja pealtvaatajatesumm „Jaapani ja Brasiilia matšile“ kaasa elamas.
Sinistes särkides ahvid (Jaapan) tundusid turskemad, pükstesse lõigatud august välja turritava jämeda sabaga, aga Brasiilia kollastes särkides võistkond oli kiire – eriti kui mängija nr 10 käsi lakkudes seisma jäi. Äkki sai nr 10 palli, lõi ja tabas väravat. Võit! Jaapani võistkond kummardas. Ja publik rõkkas naerda.
See oli Jaapanis Nikko linnas 121. maantee ääres tegutseva ahvitsirkuse Nikko Saru Gundan siseareenil vaid üks põhietenduse soojendusnumbritest. Õuel ringi jalutades nägin üht mähkmetes ja oranžis dressis makaaki viieaastasele külastajale õhuhokis pähe tegemas. Iga kord, kui litter tema poole tuli, laksas ahv selle vastase värava poole tagasi. Üks teine ahv jagas külastajatele sedelikesi saatuse ettekuulutustega. Vabaõhu-pealaval võttis kimonos isane makaak matšopoose ja hüppas üle kõrgete tõkete.
Peagi oli aeg koguneda siseareeni äärde, kus naine nimega Yuria Suzuki ja tema ustav ahv Riku etendasid ühe populaarse Jaapani politseisarja paroodiat ja tsirkusenumbreid. Kui seersant Suzuki saatis kapten Riku kuriteopaigale, lipsas too kardina taha ja tuli tagasi, lihunikunuga (kummist rekvisiit) pähe löödud. Etenduse finaalis hüppas sinisemummulistes pükstes ja roosas siidvestis Riku üle laia kuristiku ühelt trepilt teisele ja tegi pika õõtsuva teiba peal ühel käel seisu.
Nikko Saru Gundani etenduste juured ulatuvad Jaapani pärimuskultuuri. Sellised numbrid arenesid välja kunagisest meelelahutuse vormist, mida nimetatakse sarumawashi’ks ehk ahvietenduseks ning mis põhines uskumusel, et saru (ahv) on hobuste kaitsja ning inimeste ja jumalate vahendaja, kes suudab peletada kurje vaime ja teha teed vabaks heale õnnele. Nagu kabukietendusi, anti ka sarumawashi-etendusi Jaapani avalikes teatrites juba tuhat aastat tagasi.
Ent moderniseeruvas Jaapanis on see religioosne tähendus hajunud.
Tänapäeva ahvietendused meenutavad tsirkuseetendusi. Paljusid ahve koolitatakse positiivse kinnistamise ja armastusega, aga mõnd dresseerijad distsiplineerivad oma loomi karmilt ja piinarikkalt, ütles Loomaheaolu-alase Kirjaoskuse Uurimisinstituudi direktor ja Jaapani Loomakaitse Liidu juhatuse liige Keiko Yamazaki. Ometi ei ole Jaapani lavadel mähkmetes ringi paterdavad ahvid tõmmanud samasugust tähelepanu nagu näiteks Hiina tsirkuseetendustel mootorrataga köiel sõitvad karud. Vangistuses peetavad ahvid kuuluvad Jaapanis loomakaitseseaduse alla, aga seaduse põhirõhk on tavaliste lemmikloomade kohtlemisel.
„Paljud loomakaitserühmitused võitlevad kassipoegade ja koerakutsikate eest, tahavad varjupaiku, kus kedagi ei tapetaks. Kassitädidel on toetajaid rohkem,“ ütles Yamasaki. „Meie eesmärk on, et Jaapani loomakaitseseadus kaitseks kõiki loomi ‒ ka farmi-, loomaaia- ja laboriloomi.“
Loomade kasutamine meelelahutuses on Jaapanis kauaaegne traditsioon, aga tundlikkus ühe kultuuritraditsiooni suhtes ei peaks takistama etenduseahvide kaitsmist väärkohtlemise eest, leiab Yamasaki. „Sellega on nagu tsirkusega. Kui ajaloos tagasi minna, siis näed, et loomi on dresseeritud äärmiselt julmadel meetoditel, ja ahviäri pole erand. Aga kultuur areneb, see pole kivisse raiutud.“
21. sajandi sarumawashi’l on palju vorme, alates tänavafestivalide trikinumbritest, kus satsilistes kleitides ahvid viskavad tagurpidi saltosid, ja lõpetades Youtube’i postitatud videotega, kus Nikko Saru Gundani ahvidest „õpilased“ mängivad matemaatikatehete tegemist ja klimberdavad klaverit. Sarumawashi-kultuuri teemalisel üheksapäevasel ekskursioonil nägin igasuguseid etendusi ja käisin Tokyost umbes kahetunnise sõidu kaugusel põhjas Utsunomiya linnas ühes baaris, kus ahvid serveerivad külma õlut ja sooje salvrätte ning kannavad paberimassist maske. Üks oli näiteks Donald Trumpi maskiga.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta märtsikuu numbrist.