Muutuv nägemus ilust, vastuseisu kiuste

Mõjuvõimas sotsiaalmeedia ning oma ärihuvidest lähtuv moetööstus loovad kõikemahutavat ilukultuuri, kus iga naine võib tunda end ilusana.

Sudaani modell Alek Wek poseeris 1997. aasta novembris ajakirja Elle USA väljaande esikaanel Elle’i Prantsusmaa loovjuhi Gilles Bensimoni tehtud fotol. See oli globaalne toode, nagu on iluäris nii tavaline.

Wek oma sametise eebenmusta naha ja vaid vaevu afrosoengule vihjava siilipeaga seisis pildil tühjal valgel taustal. Tema lihtne valge Giorgio Armani bleiser kadus tausta sisse peaaegu ära. Ta ise oli aga vägagi kohal.

Ta seisis poolviltu, kuid vaatas otse kaamerasse, meeldiv naeratus säramas üle näo, kus andsid tooni mitte tasapinnad ja nurgad, vaid armsad laiad ehtaafrikalikud kurvid. Wek esindas kõike seda, mida traditsiooniline kaanetüdruk ei olnud.

Tema pildi ilmumisest Elle’i kaanel on möödas üle 20 aasta. Selle aja jooksul on ilu mõiste üha laienenud, tehes ruumi värvilistele naistele, tüsedatele naistele, vitiliigoga naistele, kiilas naistele, halli pea ja kortsudega naistele. Me liigume kõikemahutava ilukultuuri poole. Kultuuri poole, kuhu igaüks on teretulnud. Kus igaüks on ilus. Igaühe idealiseeritud versiooni võib näha ajakirjalehekülgedel või Pariisi moelavadel.

Me oleme muutunud vastuvõtlikumaks, sest rahvas on seda nõudnud, selle eest meelt avaldanud ja sotsiaalmeedia kantslist ilu uksehoidjaid häbistades sundinud nad uksi laiemalt avama.

Wek oli uus nägemus ilust, sellest naiste juures alati tähtsaks peetud voorusest. Ilu on ajast aega olnud naiste sotsiaalse väärtuse mõõdupuu, aga ka tööriist, mida kasutada ja millega manipuleerida. Naine ei tohi oma ilu raisku lasta – nii öeldi kunagi, kui naise tulevik sõltus „hea partii tegemisest“. Tema abikaasa auahnus ja potentsiaal pidi olema sama silmipimestav nagu naise kaunis välimus.

Ilu on mõistagi kultuuriline nähtus. See, mida üks kogukond imetleb, võib jätta teise inimrühma külmaks või neid isegi eemale tõugata. Mida üks inimene peab vastupandamatuks, teenib teiselt õlakehituse. Ilu on isiklik. Aga ka universaalne. On olemas rahvusvahelisi iludusi – inimesi, kellest on saanud ilustandard.

Põlvkondade viisi nõudis ilu saledat, aga helde rinnapartiiga figuuri ja peenikest pihta. Lõuajoon pidi olema selgepiiriline, põsesarnad kõrged ja teravad. Nina nurgeline. Huuled täidlased, aga mitte häirivalt. Silmad suured ja säravad, ideaalis sinised või rohelised. Juuksed pidid olema pikad, paksud ja siledad – ja eelistatult kuldsed. Ihaleti sümmeetriat. Ja nooruslikkust, see oli ütlematagi selge.

See oli standard naisteajakirjade algusaegadest, mil ilu oli reeglitele allutatud ja kaubaks muudetud. Sellele ideaalile olid kõige lähemal kuulsad iludused, sellised naised nagu näitlejanna Catherine Deneuve, seltskonnatäht C. Z. Guest või vürstinna Grace Kelly. Mida rohkem naine sellest täiuslikkuse versioonist erines, seda võõrapärasem ta oli. Kui ta erines liiga palju, peeti teda lihtsalt vähem atraktiivseks – ehk vähem ihaldatavaks ja vähem väärtuslikuks. Ja mõnede naiste ‒ musta- ja pruuninahaliste, paksude või vanade ‒ puhul tundus ilu laiemas kultuuris võimatu.

1990. aastate alguses hakkas naiseilu määratlus laienema, kui ilmus Kate Moss oma õblukese figuuri ja kuidagi kaltsakliku iluga. 170 sentimeetri pikkusena oli see Briti teismeline moelavadel kõndija kohta lühike. Ta polnud eriti graatsiline ja tal puudus suursugune hoiak, mis jättis paljudest teistest modellidest kuningliku mulje. Mossi tõus Calvin Kleini reklaamide staariks tähendas olulist eemaldumist möödunud aastate pikajalgsetest gasellidest.

Moss raputas ilusüsteemi, aga jäi ikkagi veel selgelt ilutööstuse mugavustsooni, kus ilu mõisteti valge eurooplase omadusena. Samalaadsed olid ka mässumeelse noortekultuuri mõjutustega 1960-ndate moeajastu modellid, kelle näide oli Twiggy oma kiitsaka ja kumerusteta 12-aastase poisi füüsisega. 1970. aastad tõid Lauren Huttoni, kes tekitas skandaali lihtsalt sellega, et tal oli lai hambavahe.

Esimesed barjääre murdnud mustad modellidki olid suhteliselt turvalised: näiteks esimese mustanahalisena Ameerika Vogue’i esikaanel poseerinud Beverly Johnson, somaallanna Iman, Naomi Campbell ja Tyra Banks. Neil olid teravad näojooned ja siledad juuksed – või parukas või juuksepikendused, mis jätsid sellise mulje. Imanil oli luksuslikult pikk kael, mis võttis legendaarse moetoimetaja Diana Vreelandi õhku ahmima. Campbell oli – ja on – üksainus seksikas jalapaar, ja Banks sai kuulsaks mummulistes bikiinides naabritüdrukuna ajakirja Sports Illustrated ujumisriiete eriväljaande kaanelt.

Wek oli ilmutus. Tema ilu oli midagi täiesti teistsugust.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta veebruarikuu numbrist.