Pika ea toidud: kuidas süüa end saja-aastaseks

Täisterast, köögiviljast, pähklitest ja ubadest koosnev traditsiooniline menüü tõotab tugevat tervist ja pikka iga.

Üle 14 aasta tagasi kirjutas Dan Buettner National Geographicule maailma vanimatest inimestest. Vahepeal on ta pika eluea saladusi edasi uurinud. Hiljuti käis ta uuesti neljas pikaealisuse poolest tuntud vööndis (ta nimetab neid sinisteks vöönditeks), et saada rohkem teada kaua elamist soodustavatest toitudest, koguda ajaproovile vastu pidanud retsepte ja uurida, miks teatavad toidud paistavad eluiga pikendavat.

PAIK, KUS MEHED ELAVAD KÕIGE SAGEDAMINI SAJA-AASTASEKS

SARDIINIA, ITAALIA

Sardiinia haputainasaiast imenduvad süsivesikud verre aeglasemalt kui tavalisest valgest saiast.

99-aastane Assunta Podda segab hoogsalt savipotis suppi ja naeratab hammaste välkudes. „Minestroone,“ viipab ta poti poole.

Piilun potti, kus keevad oad, porgand, sibul, küüslauk, tomat, fenkol, nuikapsas ja ürdid, kõike katmas kuldne oliiviõlikirme. Naise selja taga valgustab õhtuvalguse vihk lauda, kus ootab keskaegse moega supikõrvane: paar pätsi haputainasaia, looduslik supiroheline ja karahvin tumepunase veiniga.

„Istuge,“ nõuab ta sardidele omase helde, aga võimuka külalislahkusega. Istun koos tema perekonna ja siinset piirkonda uuriva epidemioloogi Gianni Pesiga lauda.

Podda tikitud rahvariidepluus, filigraankaelaehe ja must kampsun on teravas kontrastis tema käbedate liigutustega: noorema naise kindla käega kallab ta veini toekatesse klaasidesse ja tõstab auravat suppi kaussidesse.

„Nüüd sööge.“

Me oleme Sardiinia Gennargentu mägede idanõlval Arzana külas. Sardiinia on maailma suurima sajandivanuste meeste kontsentratsiooniga piirkond ja selles külas on Teise maailmasõja järgsel ajal 100. sünnipäevani elanud 38 inimest ehk iga sajas.

Pes avastas selle nähtuse 1990. aastate lõpul ja on sestsaadik enam kui kolmesadat sajandivanust elanikku põhjalike küsimustike järgi küsitlenud. Ta arvab, et nii vanaks elamisele on suuresti kaasa aidanud järsud tänavad, tugevad peresidemed, austus eakate vastu, matriarhaalne kultuur, kus põhivastutus perekonna eest lasub naistel, ja lihtne traditsiooniline toit. Pes on enda sõnul leidnud, et saja-aastaseks elanute abikaasad elavad kauem kui õed-vennad, mis tema arvates näitab, et toit ja eluviis mõjutavad eluiga rohkem kui geenid.

Sinise raamiga prillide ja hõbehalli kitsehabemega Pes lürbib lusikatäie suppi. „Delizioso!“, kuulutab ta, heites imetleva pilgu Poddale, kes suleb silmad ja kehitab õlgu.

Minestroonest saab vajalikke aminohappeid, paljusid vitamiine ja rohkesti kiudaineid. Pes on leidnud, et saja-aastastel on seedekulglas spetsiifiliste tüvede bakterid, mis toodavad kiudainetest ebatavaliselt palju paarituarvulise süsinikahelaga rasvhappeid. Need küllastunud rasvad on seotud väiksema südamehaiguste riskiga ja võivad ära hoida vähki.

Oma osa mängivad ka ristõielised köögiviljad, nagu kapsas ja eriti nuikapsas, mis leiab tee peaaegu igasse kausitäide Sardiinia minestroonesse. Pes on täheldanud paljudel Sardiinia saja-aastastel struumat, kilpnäärme talitlushäirega kaasnevat kilpnäärme suurenemist, ja oletab selle järgi, et pidevast nuikapsa söömisest saadud tiotsüanaadid võivad kilpnäärme talitlust alla suruda. See võib ainevahetuse aeglustamise kaudu aidata sardidel kauem elada, umbes samamoodi nagu välgumihkel peab väikese leegiga kauem vastu.

Veel ühes saja-aastastega õnnistatud külas Seùlos käisime Pesiga sajandivanuses kogukonna pagarikojas, kus kümmekond naist küpsetasid kohalikku saia, mida süüakse enamiku toidukordade juurde. Me vaatasime, kuidas nad tegid tellistest laotud leivaahju lõõmava tule ja sõtkusid oma tugevate kätega tainast, näod õhetamas. Vanempagar, lühike ja energiline 80. eluaastates Regina Boi, lehvis oma mustas kleidis ja pearätikuga ringi, hoides kogu toimingul silma peal, jagades nõu ning andes märku, kui tainas oli valmis ja ahi piisavalt kuum.

Boi poolt oli juuretis, hapupiima meenutav kleepjas vaht, mida tema perekond on kultiveerinud mitu põlve. Juuretis sisaldab pärmi ja kohalikke piimhappebaktereid. Pärm ja piimhappebakterid toodavad süsinikdioksiidi, mis saia kergitab, ja ühtlasi lagundavad piimappebakterid süsivesikuid piimhappeks. See hape annab saiale hapuka maitse, aga mis Pesi sõnul tähtsam, sellest saiast imenduvad süsivesikud verre 25 protsenti aeglasemalt kui tavalisest valgest saiast.

Kui õhtusöök Podda perekonnaga hakkab elava külakuulujuttude vahetamisega lõpule jõudma, tõstab Pes pidulikult klaasi ja hõikab kohalikus murrakus välja saare tüüpilise toosti: „A kent’ annos!“ ehk „Elagu te saja-aastaseks!“

„Ja olgu sa ise neid aastaid kokku lugemas!“ rõkkab perekond. Hetk hiljem kordab Podda selle vaiksel häälel üle. Varsti pärast meie ühist õhtusööki pidaski ta oma 100. sünnipäeva.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta jaanuarikuu numbrist.