Mis võtaks ära valu?
Teadlased harutavad lahti valu saladusi ja uurivad uusi valuravi viise.
Üle kolmekümne aasta tagasi, kui Tom Norris võitles vähiga, tehti tema kubemepiirkonnale ja vasakule puusale kiiritusravi. Vähk kadus ja pole tagasi tulnud. Aga talle jäi alles lõikav valu, mis kiirgab puusast mööda selgroogu kaelani välja.
Sestsaadik pole nüüdseks 70-aastasel Norrisel olnud ühtki valuvaba päeva. See lõikas läbi tema karjääri USA õhujõudude lennukihooldusametnikuna. See on olnud tema alaline saatja, nagu on olnud ka kepp, millega ta kõnnib. Halbadel päevadel on valu nii piinav, et ta peab voodisse jääma. Parimailgi päevadel piirab see oluliselt tema võimet ringi liikuda, nii et ta ei saa teha lihtsamaidki kodutöid, näiteks prügi välja viia. Mõnikord võtab valu Norrise sõnul nii tugevalt võimust, et tal on raske hingata. „See on nagu uppumistunne.“
Minuga vestles Norris patjadega kaetud pika pingi pealt, kus ta sai istumast selili laskuda. Ta on pikka kasvu sooja olekuga mees, kes on õppinud oma valu osavasti tõsiduse maski taga varjama. Ma ei näinud kordagi tema nägu valust krimpsu tõmbumas. Kui tal on eriti valus, saab Marianne, kes on olnud 31 aastat tema abikaasa, enda sõnul sellest aru teatava tardumuse järgi, mida ta mehe silmades näeb.
Kui valu hakkas Norrise elu üle võtma, otsis ta tröösti valu teemal rääkimisest. Ta hakkas kroonilise valu käes kannatajate eestkõnelejaks ja lõi tugirühma. Ja ta on 30 aastat otsinud leevendust. Suure osa neist 30 aastast võttis ta fentanüüli, tugevat opioidi, mis tema sõnul kattis valu kinni nagu paks tekk, aga hoidis ta enamasti horisontaalis ja uimasena. Ta on proovinud nõelravi, mis natuke aitas, ning ka mesilasravi, magnetravi ja usu abil ravimist, mis ei aidanud. Praegu hoiab Norris oma valu vaos füsioteraapiaga, mis parandab tema liikuvust, ja lülisambasse süstitavate steroididega, mis tema põletikulisi närve veidi vaigistavad.
Inimesi, kes peavad elama kroonilise valuga, on ainuüksi USA-s 50 miljonit ja mujal maailmas veel miljoneid. Valu põhuseid on palju, vähist diabeedi, neuroloogiliste haiguste ja muude tervisehäireteni. Kannatuste põhjus on aga üks: füüsiline piin, mis segab inimeste elu, kas aeg-ajalt või kogu aeg. Pole sugugi ebatavaline, et vähipatsiendid, kes piinlevad pärast keemiaravi tugeva vaibumatu valu käes, otsustavad ravi pooleli jätta, et leida pääsu surmas.
Viimasel ajal on lõiv, mida krooniline valu nõuab, tulnud üha rohkem nähtavale. Pärast seda, kui arstid hakkasid 1990. aastate lõpul kirjutama pideva valu vastu välja opioide, näiteks oksükodooni, on sajad tuhanded ameeriklased sattunud neist ravimitest sõltuvusse, sest lisaks valu leevendamisele võivad need tekitada ka mõnutunnet. Ka pärast nende ohtude ilmsiks tulekut jäi opioidisõltuvuse probleem püsima, osalt sellepärast, et alternatiive oli vähe. Viimasel paarikümnel aastal pole välja töötatud ühtki edukat uue põlvkonna valuvaigistit.
Lühiajaliseks ägeda valu leevendamiseks sobivad opioidsed valuvaigistid ideaalselt, aga neid on kõikjal USA-s hakatud pidurdamatult kuritarvitama. 2017. aastal oli retseptiopioidide tarvitamisest tingitud sõltuvushäire üleriigilise ravimikasutusuuringu järgi hinnanguliselt 1,7 miljonil ameeriklasel. Iga päev sureb USA-s opioidide üledoosi umbes 130 inimest – see sünge statistika hõlmab nii heroiinist ja teistest uimastitest kui ka retsepti-valuvaigistitest tingitud surmasid.
Vajadus mõista valu bioloogilisi mehhanisme ja leida tõhusamaid viise kroonilise valu vaigistamiseks on muutunud pakiliseks. Teadlased viivad praegu pikkade sammudega edasi meie teadmisi sellest, kuidas valusignaale tundenärvidest ajju edasi antakse ja kuidas aju valutunnet tajub. Samuti hakkab vähehaaval selguma konkreetsete geenide roll valu reguleerimises ning see aitab aru saada, miks valu tajumine ja taluvus on inimeseti nii erinev.
Need edusammud on hakanud radikaalselt muutma arstide ja teadlaste arusaama valust – täpsemalt kroonilisest valust, milleks loetakse valu, mis kestab üle kolme kuu. Siiani pidas meditsiiniteadus valu vigastuse või haiguse tagajärjeks, algpõhjuse suhtes sekundaarseks. Tuleb aga välja, et paljudel patsientidel jääb vigastusest või haigusest tekkinud valu pärast algpõhjuse kadumist kauaks ajaks püsima. Sellistel juhtudel saab valust endast haigus.
Lootust on, et see arusaam koos edasi arenevate teadmistega valust aitab leida kroonilisele valule uusi raviviise, sealhulgas opioididele selliseid alternatiive, mis ei tekita sõltuvust. Tom Norris ja teised patsiendid ootavad neid läbimurdeid pikisilmi. Samal ajal katsetavad teadlased ka paljulubavaid alternatiivseid strateegiaid, näiteks aju stimuleerimist nõrkade elektrilöökidega, mis panevad aju valu teisiti tõlgendama, ja keha enda valuvastaste mehhanismide kaasamist.
Bostoni Lastehaigla neurobioloog Clifford Woolf on valu üle neljakümne aasta uurinud. Tema sõnul on traagiline, et selleks on vaja olnud sotsiaalset katastroofi, et teadlased ja arstid hakkaksid valule väärilist tähelepanu pöörama, aga asja hea külg on, et tänu sellele on valu uurimine lõpuks hoo sisse saanud. „Minu arvates on meil lootust jõuda paari järgmise aastaga oluliselt parema arusaamiseni valust,“ ütleb ta, „ja see aitab kindlasti kaasa uute ravivõimaluste leidmisele.“
Valu tundmise võime on üks looduse kingitusi inimkonnale ja ülejäänud loomariigile. Ilma selleta ei tõmbaks me reflektoorselt kätt tagasi, kui puudutame palavat pliiti, ega oskaks vältida paljajalu klaasikildudel kõndimist. Tänu neile, vahetust või mällu talletunud valukogemusest tingitud reaktsioonidele on meil vähem ohtu end vigastada. Valu tundmine arenes meil välja sellepärast, et tundenärvid toimivad enesealalhoiuks hädavajaliku häiresüsteemina.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta jaanuarikuu numbrist.
