Liikide väljasuremine ehk mida me kaotame

Kui me elaksime tavalisel ajal – aja all pean ma siin silmas geoloogilise ajastu pikka rahulikku kulgu –, oleks liigi väljasuremist pealt näha peaaegu võimatu. Seda juhtuks liiga harva, et inimene saaks olla selle tunnistajaks. Imetajate, kõige paremini uuritud loomarühma puhul näitavad fossiilid, et väljasuremise nn taustkiirus ehk see, mis oli valdav enne inimese pildile ilmumist, on nii väike, et tuhande aastaga peaks välja surema üksainuke liik.

Aga muidugi ei ela me tavalisel ajal. Kuhu me ka ei vaataks, on liigid välja suremas. Ainuüksi viimase kümne aastaga suri välja kaks imetajaliiki: nahkhiir, keda tuntakse Jõulusaare pipistrellina, ja Bramble Cay saare rotiliik.

Imetajatest loeb Rahvusvaheline Looduskaitseliit kriitilises seisundis olevaks enam kui 200 liiki ja alamliiki. Mõnda neist, näiteks Sumatra ninasarvikut või California pringlit (California lahe endeemset delfiiniliiki), on järel alla saja isendi. Mõnel juhul pole liiki, näiteks järvevaala ehk Jangtse jõedelfiini, küll veel ametlikult väljasurnuks kuulutatud, aga tõenäoliselt ta seda on.

Ja paraku kehtib kõik, mis kehtib imetajate kohta, ka kõigi teiste loomarühmade kohta: roomajate, kahepaiksete, kalade, isegi putukate. Praegune väljasuremise tempo on sadu, võib-olla tuhandeid kordi taustkiirusest kiirem. See on nii kiire, et teadlaste hinnangul oleme me massväljasuremise piiril.

Viimane massväljasuremine ‒ mille tulemusel hävisid umbes 66 miljonit aastat tagasi dinosaurused ‒ järgnes asteroidiplahvatusele. Nüüdsel väljasuremisel on põhjuseid rohkem: metsaraie, salaküttimine, sissetoodud patogeenid, kliimamuutus, ülepüük, ookeani hapestumine.

Ent kui ajada nende kõigi algpõhjuse jälgi, jõuame välja üheainsa süüdlaseni. Suur loodusuurija E. O. Wilson on öelnud, et inimene on kõigi aegade esimene liik, millest saab geofüüsikaline jõud. Paljude teadlaste hinnangul oleme me jõudnud uude geoloogilisse ajastusse – antropotseeni ehk inimese ajastusse. Ehk teisisõnu, sedapuhku oleme asteroidiks meie.

Mis läheb kaotsi, kui üks loom välja sureb?

Üks võimalus mõelda liigist, olgu see ahv või sipelgas, on mõelda sellest kui vastusest küsimusele, kuidas elada planeedil Maa. Liigi genoom on omamoodi käsiraamat. Kui liik hävib, läheb see käsiraamat kaotsi. Selles mõttes rüüstame me praegu raamatukogu, elu raamatukogu. Wilson on nimetanud ajastut, millesse me oleme jõudmas, mitte antropotseeniks, vaid eremosoikumiks – üksinduse ajastuks.

Joel Sartore on pildistanud loomi oma projekti „Noa laev fotodel“ („Photo Ark“) jaoks 13 aastat. Üha rohkematel juhtudel on loomaaedades või spetsiaalsetes paljunduskeskustes peetavad loomad oma liigi ühed viimased säilinud isendid. Mõnel juhul ainsad.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta oktoobrikuu numbrist.