Keltide tõus ja langus: kuhu nad haihtusid?
Keldi hõimud valitsesid nüüdsel Lõuna-Saksamaal ja suurtes osades Kesk-Euroopast seitse sajandit, siis aga alistusid roomlastele. Kes nad olid ja mis viis nende mõistatusliku languseni?
Le Mormonti kohal hõljus hais. Lahtistest aukudest hoovas mädanevate laipade ja loomakorjuste lehka. Surnutel oli pea maha raiutud ning ohvriks oli toodud ka hobuseid, lehmi ja lambaid.
Nad visati tseremoniaalse rituaali käigus šahtidesse. Siin toimus õudseid asju. Nii vähemalt arheoloogid Gilbert Kaenel ja Lionel Pernet sellel Šveitsis Genfi järve lähedal asuval künkal toimunu kohta arvavad. Ilmselt oli siin keltide põgenikelaager.
Kaenel oli kuni hiljutise ajani Vaud’ kantoni arheoloogiamuuseumi direktor ning juhatas Mormonti künkal välja kaevatud objektide konserveerimist ja restaureerimist. Pernet on tema mantlipärija. Tema tiim analüüsib kümneid tuhandeid luid, potikilde ja muid leide, üritades rekonstrueerida, mis Le Mormontil 2000 aasta eest toimus.
Arheoloogid asusid seda küngast uurima 2006. aastal, enne sellesse piirkonda kavandatud kriidikaevanduse rajamist, ja avastasid lõpuks kokku 250 auku. Mõni oli kaevatud seitsme meetri sügavusele pinnasesse, teised veel sügavamal lasuvasse kriidikihti. Aukudest leiti lugematul hulgal keraamiliste ja pronksist jooginõude kilde, sepatööriistu, kuus puusepakirvest ja üle 150 vaevu kasutatud või kasutamata veskikivi. Relvade säilmeid leiti vähe.
Küll aga leidus seal luid. Paljud kuulusid hobustele, kes olid Apenniini poolsaarelt sisse toodud ja keltidele väga väärtuslikud, lausa staatusesümbolid. Leiti ka inimluid. Umbes 50-st leitud surnukehast olid osa asetatud selili, teised istuliasendisse. Ühte auku oli visatud lapse poollagunenud laip. Neljal inimesel oli pea maha raiutud. Mõnedel luudel leiti põlemise jälgi. Mitmel koljul puudus alalõug – sageli kuulus keltide rituaali juurde selle eemaldamine.
Algul arvasid Kaenel ja Pernet, et nad on avastanud Le Mormontil kultusekoha. Peagi hakkasid nad oma hüpoteesis kahtlema. Pühapaigad rajatakse kaua kestma, aga Kaeneli ja Pernet’ uuringute järgi olid need inimesed veetnud siin vaid mõne kuu. Siin polnud päris asulat, võib-olla sellepärast, et sel kriidimäel ei ole looduslikke veeallikaid. Vesi tuli vaevaga üles mäkke vinnata.
Ja miks tapsid inimesed ära väärtuslikud kariloomad ning loobusid tööriistadest ja veskikividest? „Kõik need asjad olid neile ju eluliselt vajalikud,“ arutleb Kaenel. „Nad ei visanud neid minema niisama heast peast.“
Kaenel oletab, et keldid põgenesid Le Mormonti künka otsa tõelisest meeleheitest, ilmselt kõik peale võitlusvõimeliste meeste. Nende olukord oli nii lootusetu, et oma jumalatelt abi paludes ohverdasid nad kõige väärtuslikuma, mis neil oli, ja isegi oma kaaslasi.
Tollal, 2. sajandi lõpu paiku e.m.a, puhusid läbi Kesk-Euroopa muutuste tuuled. Keltide territooriumil, nüüdse Lõuna-Saksamaa ja Šveitsi aladel, käisid röövretkedel kimbrite ja teutoonide jõugud. Ka Rooma pidi end sissetungijate eest kaitsma ja laiendas samal ajal oma valdusi. Umbes samal ajal hüljati Le Mormonti lähedal üks asula. Kas seda rünnati?
„See oli dramaatiline ajajärk, tõeline ajastuvahetus,“ ütleb Kaenel. „See märgib keltide lõpu algust.“
Keldi kultuur sündis Euroopas seitse sajandit varem, samal ajal, kui peamise relvade ja tööriistade materjalina hakkas pronksi välja vahetama raud. Böömimaast Lõuna-Saksamaa ja Burgundiani ulatuval alal hakkas inimestel arenema ühesugune eluviis. Nad rajasid kääbaskalmeid, järgisid sarnaseid rituaale, kujutasid oma kujutavas kunstis inimesi ja loomi ning kinnitasid rõivaid ehisnõeltega. Tõenäoliselt suhtlesid nad ühises indoeuroopa keeles, ehkki eri dialektides. Ja nad tegid läbi tehnoloogiarevolutsiooni, mis tõi mitmesugused uued tööriistad, näiteks hakati savinõusid valmistama potikedraga ja vilja jahvatama käsiveskiga. Toona valitses kogu Vahemere piirkonna üle Kreeka, mille valdused ulatusid Musta mereni. Rooma polnud suurt enamat kui linnriik.
Keldid elasid eraldi hõimukogukondadena. Kreeklased nimetasid neid keltideks (keltoi), roomlased gallideks (galli). Üheks kogukonnaks nad end tõenäoliselt ei pidanud ja ühist meie-tunnet neil ilmselt polnud. Nii ajaloolased kui ka arheoloogid on seisukohal, et sidusaks impeeriumiks keldid kunagi ei koondunud. Paljude teadlaste arvates kelte omaette rahvana tegelikult ei eksisteerinud, vaid nad olid üks rauaaja kultuur (mida sageli nimetatakse Austria ja Šveitsi vastavate paikade järgi Hallstatti ja La Tène’i kultuuriks), aga enamik teadlasi on nõus sõna „keldid“ kasutamisega katusterminina tänapäeva Türgist Hispaaniani ulatunud tsivilisatsiooni kohta. Veel pärast sedagi, kui keldid Kesk-Euroopas hääbusid, kestis nende õitseaeg edasi Briti saartel, kus keldi keeltest sai valitsev keelerühm.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta oktoobrikuu numbrist.