Kes olid esimesed eurooplased?
Hiljutine muistsete asukate säilmete geenianalüüs näitab, et Euroopa on ammustest aegadest olnud sulatuskatel, kus saavad kokku Aafrikast, Lähis-Idast ja nüüdse Venemaa steppidest sisse rännanute geeniliinid.
Arusaam, et kunagi olid olemas puhtad eurooplaste esivanemate asurkonnad, mis eksisteerisid karvaste mammutite päevist saadik, on inspireerinud ideolooge juba ammu enne natse. See on pikka aega toitnud valgete rassismi ja viimastel aastatel kütnud üles hirme, mis on ähvardanud rebida lõhki Euroopa Liidu ja tekitanud tormi USA poliitikas. Nüüd annavad teadlased uusi vastuseid küsimusele, kes eurooplased õieti on ja kust nad on tulnud. Nende avastused näitavad, et Euroopa on jääajast saadik olnud sulatuskatel. Tänapäeva eurooplased, mis riigis nad ka ei elaks, on mitmesugune segu Aafrika, Lähis-Ida ja Venemaa steppide päritolu põlvnemisliinidest. Seda tõendavad arheoloogilised leiud, muistsete inimeste hammaste ja luude analüüs ning keeleanalüüs. Eelkõige aga tõendab seda uus teadusharu paleogeneetika. Viimasel kümnendil on saanud võimalikuks kümneid tuhandeid aastaid tagasi elanud inimeste täieliku genoomi järjestusanalüüs. Paari viimase aastaga on tehnoloogia nii palju edasi arenenud, et see on muutunud odavaks ja efektiivseks. Hästisäilinud luutükist saab nüüd genoomi järjestuse määrata umbes 450 euroga.
Tulemuseks on ohtralt uut teavet, mis muudab arheoloogiat. Ainuüksi 2018. aastal määrati enam kui tuhande eelajaloolise inimese genoomi järjestus, enamasti aastaid tagasi välja kaevatud ning muuseumides ja arheoloogialaborites säilitatud luude järgi. Selle käigus on igasugused ettekujutused eurooplaste geenipuhtusest luupulbri tulvaga minema pühitud.
Iidsete genoomide analüüs on umbes nagu tänapäeval saada olevad individuaalse geenitesti komplektid, ainult et nende jaoks, kes surid ammu enne kirja, ratta või keraamika leiutamist. Saadav geeniteave on jahmatavalt põhjalik: mõnekümne milligrammi luu- või hambamassi järgi saab kindlaks teha mida iganes, juukse- ja silmavärvist piimatalumatuseni. Ja nii nagu individuaalse geenitesti puhulgi, annavad tulemused vihjeid muistsete inimeste esivanemate identiteedi ja päritolu kohta – ja seega ka ammuste rännete kohta.
Nüüd näib olevat selge, et Euroopa esiajaloo kulgu kujundasid kolm suuremat inimeste rännet. Sisserändajad tõid kaasa kunsti ja muusika, põllumajanduse ja linnad, kodustatud hobused ja ratta. Nad tõid endaga indoeuroopa keeled, mida suuremas osas Euroopast praegu kõneldakse. Nad võisid tuua isegi katku. Viimased suuremad Lääne- ja Kesk-Euroopa genoomisse panustajad – nii-öelda viimased esimesed eurooplased – saabusid praeguse Venemaa steppidest ajal, mil ehitati Stonehenge’i, ligi 5000 aastat tagasi. Nemad viisid selle töö lõpule.
Rände ja piiride üle vaidlemise ajastul näitab paleogeneetika, et Euroopa on immigrantide maailmajagu, ja on seda alati olnud. „Inimesed, kes kusagil praegu elavad, ei põlvne neist, kes elasid seal ammustel aegadel,“ ütleb Harvardi Ülikooli paleogeneetik David Reich. „Põlisrahvaid pole olemas. Igaühele, kes tõstatab uuesti rassipuhtuse teema, räägib vastu tõsiasi, et see mõiste ei tähenda mitte midagi.“
32 aastat tagasi aitas elavate inimeste DNA uurimine kindlaks teha, et meil kõigil on ühine põlvnemispuu ja ühine ennemuistse rände lugu: kõik väljaspool Aafrikat elavad inimesed põlvnevad üle 60 000 aasta tagasi Aafrikast lahkunud esivanematest. Umbes 45 000 aastat tagasi jõudsid need esimesed nüüdisinimesed Lähis-Ida kaudu Euroopasse. Nende DNA näitab, et nad olid tumeda naha ja võib-olla heledate silmadega.
Tollane Euroopa oli kõle paik. Osa maailmajaost oli kaetud pooleteise kilomeetri paksuse jääkihiga. Kus oli piisavalt soe, leidus loomi. Seal elas ka teisi inimesi, aga mitte meiesuguseid, vaid neandertallasi, kelle esivanemad olid rännanud Aafrikast välja sadu tuhandeid aastaid varem ja kes olid selle külma ja karmi keskkonnaga juba kohanenud.
Esimesed nüüdiseurooplased olid kütid-korilased, kes elasid väikeste nomaadsete salkadena. Nad liikusid piki jõgesid edasi, jõudes vähehaaval mööda Doonau kaldaid Musta mere äärest sügavale Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Aastatuhandeid mõjutasid nad oma keskkonda vähe. Nende DNA näitab, et nad segunesid neandertallastega – kes surid 5000 aasta jooksul välja. Praegu moodustab neandertallaste DNA tüüpilise eurooplase genoomist umbes kaks protsenti. Tüüpilisel aafriklasel pole seda üldse.
Kui Euroopa oli jääaja haardes, pidasid nüüdisinimesed vastu jäävabas lõunas, kohanedes külma kliimaga. Mõnede rahvaarvu hinnangute järgi võis neid umbes 27 000 aastat tagasi olla kõigest tuhatkond. Nad elatusid suurtest loomadest, näiteks mammutitest, hobustest, põhjapõtradest ja tänapäeva veiste eellastest ürgpiisonitest. Koobastesse, kus nad peavarju leidsid, jätsid nad endast maha tähelepanuväärseid joonistusi ja graveeringuid oma saakloomadest.
Umbes 14 500 aastat tagasi, kui Euroopa hakkas soojenema, liikusid inimesed taanduvate liustike kannul põhja poole. Järgnenud aastatuhandetel võtsid nad kasutusele keerukamad kivist tööriistad ja jäid väikeste küladena paikseks. Arheoloogid kutsuvad seda perioodi mesoliitikumiks ehk keskmiseks kiviajaks.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta augustikuu numbrist.
