Erkki Peetsalu: Planeet vajab metsa
Mäslev elumeri uhub praegu kaldale palju negatiivset. Kust üldse otsida metsikul kiirusel muutuva elu jaoks positiivset programmi nii iseendale kui ka maailmale? „Ole ise see muutus, mida soovid maailmas näha,“ kõlab vaimsete õpetajate tarkus. Mis oleks, kui seaksime endale hullumeelselt suure ühise eesmärgi: kliimamuutuse „ära lahendamine“…
Jah, just – ära lahendamine, kõlagu see kui tahes naiivselt! Lugedes hiljuti Šveitsi ülikooli ETH Zürich kliimauuringu kokkuvõtet, jäin mõttesse. Avalikkus teab kliimamuutust kui hoomamatu ulatusega lahendamatut probleemi, mille ohjamiseks on aeg kohe lõppemas. Tavainimene tunneb, et tema käed jäävad lühikeseks – rakse on ise midagi kiirelt ette võtta. Nii see kliimateema veereb koos lootuse kaotanud inimkonnaga nagu juhitamatu vanker kuristiku poole… Ent teadlased, kes istuvad ise samal vankril, arvutasid välja, et planeedi Maa kliimamuutuse protsesse saaks inimkond veel pidurdada, kui istutaksime oma koduplaneedile tohutus koguses metsa: ligi miljard hektarit.
Võimaliku metsastatava maa väljaarvutamisel jäeti arvesse võtmata linnastunud ja toidutootmiseks kasutatavad maa-alad koos märgalade ja loodusliku rohumaaga. Nii saadi tulemuseks 900 miljonit hektarit, kus praegu laiuvad valdavalt vaesunud ökosüsteemid. Üle poole sellest ehk ligi 480 miljonit hektarit paikneb kuues riigis: USA-s, Kanadas, Austraalias, Brasiilias, Venemaal ja Hiinas. Planeedi taasmetsastamise tulemusena suudaksid metsad siduda lähematel aastakümnetel peaaegu poole inimkonna poolt õhku paisatud süsinikuheitmetest. Tänu sellele langeks süsinikdioksiidi tase atmosfääris madalamale kui 20. sajandi alguses.
Mõistagi on Maa taasmetsastamine väga kulukas, hinnanguline maksumus ulatub 100–300 miljardi dollarini. Mõistagi ei tohiks rajada monokultuurseid puupõlde, vaid antud kasvukohale omaseid metsakooslusi, mis omakorda suurendaksid kogu taastatavate ökosüsteemide liigilist mitmekesisust. Mõistagi peaksime ikkagi otsustavalt muutma ka oma tarbimisharjumusi, viima miinimumini taastumatute energiaallikate kasutamise. Ja mõistagi on kogu selle asja juures veel mustmiljon detaili, mis vajaksid asjatundlikku lahendamist. Ent see kõik on tehtav, kui teadvustame, millised elutingimused ja kestma jäämise valikud meile inimkonnana üldse alles on jäänud.
Mis oleks, kui lükkame uue algatusena käima globaalse „Let’s Do It!“ metsaistutuse, suunates oma pisikese ja nutika digiriigi jõupingutused planeedi Maa taasmetsastamise elluviimiseks.
Eestist ja eestimaalasest oleme harjunud mõtlema kui väikesest, nutikast ja töökast loodusrahvast, kes on vaimult suur. Praegu oleme aga takerdunud oma uue visiooni ja missiooni otsingutesse nii kodanike kui ka riigina. Tarbimismugavuse letargiasse vajunult oleme kaotamas võimet näha suurt pilti, mis meid tegelikult edasi viiks mitte üksnes riigi ja rahvana, vaid ka inimkonnana.
Mis oleks, kui lükkame laialdast tuntust kogunud maailmakoristuse aktsiooni uue algatusena käima globaalse „Let’s Do It!“ metsaistutuse, suunates oma pisikese ja nutika digiriigi jõupingutused planeedi Maa taasmetsastamise elluviimiseks. Sel moel teeksime ju head mitte üksnes iseendale, ja peale kauba jäädvustaksime metsarahvana end ka oma koduplaneedi ajalukku.
Niisiis, Maa vajab miljard hektarit metsa. Kuidas tundub? Teeme ära!
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
