Aafrikast võõrsile õnne otsima
Igal aastal rändab tuhandeid aafriklasi Euroopasse tööd otsima. Paljud neist vahetavad ühed raskused teiste vastu.
Kui Jussuf kõnnib Lõuna-Hispaania Lepe väikelinnas, kus ta praegu ühes mahajäetud tapamajas elab, tervitab ta möödaminnes tuttavaid teisi aafriklasi: senegallasi, nigeerlasi, mehi Burkina Fasost ja Elevandiluurannikult. Ta räägib vabalt prantsuse keelt ja on hästi ära õppinud hispaania keele, aga oma kaasmaalaste malilastega vahetab ta tervitusi bambara keeles, mis nõuab peenemaid viisakusi: Kas su laiemal perekonnal läheb hästi? Jah, neil on kõik hästi. Su lähiperekonnal läheb hästi? Neil ka kõik hästi. Ja su naisel?Ka hästi. Jussufile meeldib kanda õues kitsa servaga kaabut ja päikeseprille. Väljas käies on tema riided ja jalatsid alati puhtad – tapamajas, mille betoonlatrite vahele on humanitaarabitöötajad improviseerinud ajutise sisserännanute varjupaiga, on soe vesi olemas. Jussuf aitab seal korda pidada. Sellepärast, ja kuna ta teab, mis tunne on ühel ambitsioonikal mehel võidelda igal hommikul häbiga – miks hea poeg või abikaasa või sõber teiselt mandrilt mobiilitsi oma lähedastele valetab ‒, püüab Jussuf alati uustulnukatega varjupaiga ühisruumides koos istuda, et olla neile lihtsalt seltsiks.
Tänane uustulnuk oli malilane Lassara. Ta oli kurva näoga, istus hädapäraselt sisustatud köögis laua ääres ja vaheldumisi kas vahtis ainiti oma mobiili või toetas kössi vajunult pead kätele. „Järgmised saagikoristused pole siin veel alanud,“ ütles Jussuf. „Nii et tal pole tööd.“
Lassara oli Hispaanias viibinud kaheksa kuud. Jussuf, kes on elanud seal 14 aastat, nimetab Lepet carrefour’iks – teeristiks. Ta peab silmas nii peatuspaika kui ka kohta, kuhu teed eri suundadest kokku jooksevad. Tänapäeva globaalse rände tõuke- ja tõmbejõud muudavad teeristideks paiku, millest keegi poleks paarkümmend aastat tagasi osanud seda oodata, ja siin selles lihtsas põllumajanduslinnakeses mõtles Jussuf, kui palju kordi ta on kuulanud Lassara-suguseid noori mehi rääkimas lugusid, mis on täpselt samasugused nagu tal endal. Otsus kodunt lahkuda, kui naabrid jagasid aina uudiseid oma imetlusväärsetest kaugetest sugulastest, kes elavad võõrsil head elu ja saadavad ülalpidamisraha. Veendumus, et vaatamata immigratsiooniseaduste rikkumisele – makstes tuhat eurot või rohkemgi, et sind smugeldataks läbi mitme riigi põhja poole, ja jäädes Jumala või Allahi armust ellu illegaalsel meresõidul lahtises paadis Marokost Hispaaniasse, mis on Aafrikale lähim Euroopa maa – saab Hispaania põldudel kõvasti tööd rügav sisserändaja kuidagiviisi elamisloa ja püsitöökoha ning hakkab käima inimese moodi, lennukiga külas kodustel, kelle pärast ta kogu asja üldse ette võttis.
Lassara tõstis pea, ütles midagi bambara keeles ja Jussuf tõlkis hispaania keelde: „Mitte keegi ei räägi, kuidas see tegelikult välja näeb.“
Jussuf nägi mehe pead jälle kätele vajumas ja noogutas. Eelmisel aastal ületas eluga riskides Vahemere ligi 60 000 inimest, kes rändasid kuulujuttude ja inimsmugeldajate seatud marsruuti pidi põhja poole. Ent kogu maailma carrefour’idel peavad sisserändajad samasuguseid vestlusi, jagades üksteisega oma lootusi, pettumusi, kangekaelsust ja valu. Jussufil on teismeline tütar, keda ta nägi viimati imikuna, ja poeg, keda ta on näinud ainult piltidel – tema naine ootas poega, kui Jussuf Mali pealinnast Bamakost lahkus. Keegi neist ei tea, et ta ööbib endises tapamajas. Kui ta ööbis kümme aastat erinevates chabola’des (sarades, mida migrandid kilest ja marjapõldudelt tassitud puidujäätmetest ehitavad), ei teadnud kodused ka sellest. Sellepärast palus ta meil tema perekonnanime mitte nimetada.
„On saladusi, mida me kõik peame hoidma,“ ütles ta.
Jussuf viipas käega ümbrusele: rääbakas kušett, õues umbrohtu kasvanud katkine betoon, tänavat pidi edasi surnuaed, kus haudade kõrvale jääval 2000 ruutmeetril on nüüd nii palju chabola’sid, et kui Lepe inimesed ütlevad el cemeterio (’surnuaed’), mõtlevad nad tavaliselt sisserändajate slummi. „Mitte keegi meist ei kavatsegi sellest oma perele rääkida. Kõik see on saladus,“ ütles Jussuf.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta augustikuu numbrist.
