Loomad, keda me näeme, kannatused, mida me ei näe
Elamused vahetust kokkupuutest eksootiliste loomadega on popid, seda võimendab sotsiaalmeedia. Ent kulisside taga elavad turistide jaoks peetavad metsloomad sageli armetut elu.
Olen tulnud tagasi ühe lapse pärast.
Just on läinud pimedaks, vihma sajab ja ma ukerdan autoga mööda porist teed, möödudes lonte õõtsutavate aheldatud elevantide ridadest. Käisin siin viie tunni eest, kui päike paistis kõrgelt ja palavalt ning elevantide seljas olid turistid.
Nüüd ma kõnnin, nähes oma mobiililambi nõrgas valguses vaevu teed. Kui mulle jääb ette latri puust post, suunan valguse alla ja järgnen betoonpõrandal voolavale vihmaveenirele, kuni vesi jookseb vastu kolme suurt halli jalga. Neljas jalg ripub õhus, seda hoiab üleval lühike pingul kett, mis kinnitub pigistava metallogadega rõnga külge. Kui elevant väsib ja toetab jala maha, suruvad ogad talle tugevamini pahkluusse.
Meena on neli aastat ja kaks kuud vana, elevandi kohta alles väikelaps. Tema ajaja ehk talitaja Khammon Kongkhaw ütles mulle enne, et Meena kannab seda ogalist ketti sellepärast, et ta kipub jalaga lööma. Kongkhaw on vastutanud Meena eest siin Põhja-Tai Chiang Mai lähedases Maetamani Elevandiseikluse loomapargis sestsaadik, kui elevanditüdruk oli 11-kuune. Ta väitis, et hoiab tal ogalist ketti jala ümber ainult päeval ja õhtuti võtab ära. Aga nüüd on õhtu.
Küsin Maetamani töötajalt Jin Laoshenilt, kes mind sel hilisõhtusel külaskäigul saadab, miks Meenal on kett ikka veel küljes. Mees ütleb, et ei tea.
Maetaman on üks turistidega üle ujutatud Chiang Mai ja selle ümbruse rohketest loomaatraktsioonidest. Turistid valguvad ekskursioonibussidest välja ja ronivad elevantidele londi otsa ning ajajate ankuse (pika kepi, mille otsas on terav metallkonks) ergutusel vinnavad elevandid nad kaamerate klõpsudes õhku. Külastajad topivad elevantidele banaane. Nad vaatavad pealt, kuidas ajajad elevante – maailma ühtesid intelligentsemaid loomi – ankusega suskavad, et nad viskaksid nooli või kõksiksid ülemõõdulist jalgpalli, muusika kõlaritest üürgamas.
Meena on üks Maetamani kümnest show-elevandist. Täpsemalt on ta maalija. Kaks korda päevas torkab Kongkhaw vadistava turistiparve ees talle pintsli londi otsa ja surub talle näkku terasnaela, juhtides sellega Meena pintslitõmbeid, kui loom pintsliga põhivärve paberile veab. Sageli suunab ta Meena joonistama metsikut elevanti savannis. Pärast müüakse tema maalid turistidele.
Meena elu on määratud kulgema sama rada nagu enamikul Tai umbes 3800-st vangistuses elavast elevandist ja veel tuhandetel kõikjal mujal Kagu-Aasias. Ta esineb etendustel, kuni on umbes kümneaastane. Siis saab temast sõiduelevant. Turistid hakkavad istuma pingil, mis talle turjale seotakse, ja ta teeb neile mitu sõitu päevas. Kui Meena jääb liiga vanaks, et turiste sõidutada, võib-olla 55-aastaselt, võib-olla 75, sureb ta ära. Kui tal veab, saab ta mõne aasta pensionipõlve pidada. Enamiku oma elust veedab ta latris keti otsas.
Sellised loomaatraktsioonid nagu Maetaman meelitavad kõikjalt maailmast inimesi Meena-suguste loomade juurde, ja nad on õitsva ülemaailmse turismitööstuse tulus haru. Välisreisidel käiakse nüüd kaks korda rohkem kui 15 aastat tagasi. Suuresti on selle hüppe taga Hiina turistid, kes reisivad tunduvalt rohkem kui ükski teine rahvas.
Metsloomaturism ei ole uus asi, aga sotsiaalmeedia annab sellele hoogu juurde, tõstes kokkupuuted eksootiliste loomadega fotodest ajendatud „asjade, mis tuleb elus kindlasti ära teha“ nimekirja tippu. Tegevusi, mida kunagi reklaamiti põhiliselt reisijuhtides, jagavad seljakotirändurid, bussituristid ja sotsiaalmeedia „mõjutajad“ nüüd otsekohe vaid mobiiliekraani puudutades massidega. Peaaegu kõik millenniumilapsed (23‒38-aastased) kasutavad reisides sotsiaalmeediat. Nende selfid – delfiinidega ujumistest, tiigritega kohtumistest, elevandiga sõitmistest jne – on kulutulena leviv reklaam atraktsioonidele, mis pakuvad uhkelt elamusi vahetust kokkupuutest loomadega.
Kõige selle nähtavuse juures, mille sotsiaalmeedia annab, ei näita ta, mis toimub väljaspool kaamera vaatevälja. Inimesed, kes tunnevad rõõmu ja elevust metsloomadele lähedale pääsemisest, tavaliselt ei tea, et paljud sellistes atraktsioonides peetavad loomad elavad üsna samamoodi nagu Meena, või veel hullemini.
Käisime fotograafi Kirsten Luce’iga piilumas vohava metsloomaturismi kardinate taha, et vaadata, kuidas koheldakse loomi mitmesugustes atraktsioonides – ka neis, mis rõhutavad oma humaanset hoolitsust loomade eest – siis, kui selfisid tegev rahvasumm on läinud.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2019. aasta juunikuu numbrist.
