Linna varjus kihab rottide paradiis
Kus iganes on inimesi, leidub ka rotte, kes elavad meie prügist.
Rotid on meie variminad. Meie elame linnas maa peal, nemad enamasti maa all. Meie töötame enamasti päeviti, nemad enamasti öösiti. Aga peaaegu igal pool, kus elab inimesi, elab ka rotte. Seattle’is, kus ma üles kasvasin, on rotid osavad ronima mööda kanalisatsioonitorusid – seestpoolt. Kusagil mu kodulinnas pistab üks pikk märg rändrott just praegu oma võdiseva roosa nina tualetipotis veepinnale. Seattle’is elab veel üks rotiliik, kodurott, kes võib pesitseda puuõõntes ja vudida mööda telefonitraate. Keskajal võis ta levitada katku. Seattle’ist Buenos Aireseni on linnarottide arvukus tõusuteel, ühe eksperdi hinnangul on see viimase kümne aastaga kasvanud lausa 15-20 protsenti. Selliseid karismaatilisi loomi nagu elevant, jääkaru või lõvi jääb aina vähemaks, aga oma linnades ei suuda me erakordsete pingutustegagi rotiasurkondi vaos hoida. Kõigist loomadest, kes meie maailmas igal pool vohavad – tuvid, hiired, varblased, ämblikud –, äratavad rotid meis kõige tugevamaid tundeid. Neil on räpase ja alatu looma maine. Neid peetakse linna allakäigu märgiks ja taudikandjaks. Nad tekitavad rohkem hirmu ja tülgastust kui ükski teine linnaloom. Inimesed vihkavad rotte.
Kas need väikesed elukad on selle tõesti ära teeninud? Nii mõnigi omadus, mida me rottide juures kõige rohkem vihkame – räpasus, suur sigivus, vaieldamatu visadus ja eriline oskus ellu jääda –, võiks sama hästi kirjeldada meid endid. Rottide räpasus on tegelikult meie endi räpasus: enamikus kohtades elavad rotid meie prügist ja hooletult minema visatud ülejääkidest.
„Probleem on meis, inimestes,“ ütleb New Yorgi närilisteuurija Bobby Corrigan. „Me ei hoia oma pesa puhtana.“
Corrigan on väljapaistev linnarottide ekspert. Ta on uurinud neid loomi juba 1981. aastast ja käib üle maailma nõustamas rottidega hädas olevaid linnu ja firmasid. Tema rääkiski mulle rottide hirmuäratavalt sagedasest vetsupoti kaudu ilmumisest Seattle’is.
Saan Corriganiga kokku ühel soojal aprillipäeval tema kodukandis Alam-Manhattanil, mis on üks maailma rotipeallinnu. Me kohtume pargis ning Corrigan ilmub sinna kiivris ja neoonoranžis vestis, kirjutusalus käes. Tänu neile ametiisiku aksessuaaridele saame trampida läbi lillepeenarde ja metrootunnelite, ilma et keegi meilt aru päriks. Väikest kasvu ja suure süvenemisvõimega Corrigan kasvas üles Long Islandil lasterikkas iiri katoliiklaste perekonnas. Ta kõneleb nagu filmide newyorklased.
Newyorklased armastavad rääkida üksteisele närvekõditavaid lugusid koerasuuruste rottide kohtamisest. Aga kõige kogukam rott, kellest Corrigan on kuulnud, kaalus 816 grammi ja oli pärit Iraagist. Corriganil on siiani jõus üks pakkumine: 500 dollarit igaühele, kes tõestab kilose roti olemasolu. Ta ei usu, et tal tuleb kunagi see raha välja maksta.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.
