Linn kerkib ehk Bidibidi suur eksperiment
Kas Uganda suudab muuta Aafrika suurima põgenikeasula linnaks?
DAVID KWAJE SEISAB päikesepaneel-tänavavalgusti all kitsukeses varjus ja toksib andmeid oma nutitelefoni. Karmi keskpäevapäikese eest peidus, näeb ta allamäge rida valgeid laohooneid, kus elanikud võtavad välja toidunorme, ja tagapool kaht suurt paaki, mis varustavad veega teeäärseid kraane, ümberringi igas ilmakaares kollased kanistrid. Kwaje on terve nädala kõndinud mööda muldteid, kandes iga ettevõtte, kiriku, kooli, arstipunkti, veekraani ja valgusallika digikaardile. Iga sellise objekti juures ta peatub, märgib üles asukoha ja küsib üksikasjalikke küsimusi: Kas sinu koolis on veevärk? Mis aegadel see pood lahti on? Mitu arsti selles arstipunktis töötab? Selleks ajaks, kui tema ja veel kuus kaardistajat oma tööga valmis saavad, on nad koostanud avatud lähtekoodiga kaardi piirkonnast, mis on üle kahe korra suurem kui Pariis. See on Bidibidi, paljudest küladest koosnev veerand miljoni elanikuga laager Põhja-Ugandas, Bangladeshi rohingjate laagri järel maailmas suuruselt teine põgenikelaager. 26-aastane Kwaje saabus siia kahe aasta eest. Vaid mõnetunnise sõidutee kauguselt põhja poolt siia valguvatele Lõuna-Sudaani sõjapõgenikele ruumi tegemiseks võeti ümberringi metsa maha ning läbi peakõrguse heina ja üle ojade rajati 400 kilomeetrit teid. Kwaje ehitas koos perega ühele maatükile kobara savitellistest maju. Ta abiellus ja sai poja. Nüüd dokumenteerib ta OpenStreetMapi humanitaarabimeeskonna liikmena Bidibidi muundumist ajutisest laagrist alaliseks linnaks.
Üksik kõrvaklapp kõrvas, läheb Kwaye üle tee ühe juurde Bidibidi viiest keskkoolist. Jämedatest puuharudest sõrestikku katvad aknaaukudega kiled laperdavad tuules. Kwaje on pikk ja peenike nagu piitsavars, jutukas ja väsimatu energiaga. Aga päev on olnud pikk ja üle kiviklibuse õue kõndides haarab teda palavusloidus – kuni ta silmab üht halli triiksärgiga noort meest. „See oli ju Lõuna-Sudaanis minu õpetaja!“
Ta sörgib mehe juurde ja embab teda, voldib siis oma kiitsaka keha tooli, võtab välja mobiili ning asub oma kunagist õpetajat ja nüüdset Bidibidi kooli õppealajuhatajat Soko Khamist küsimustega pommitama, rõhutades igat küsimust sõrmenipsuga: Millal see kool avati? (2017. aasta veebruaris.) Kas see ehitis on ajutine? (Jah.) Mis probleeme siin on? (Tualettruumid hakkavad kokku kukkuma. Õpilased on näljased. Raamatutest on puudus.)
„Millal sa meie kooli tagasi lähed?“ küsib ta.
„Ah,“ ohkab Khamis. „Seal käib ikka veel sõda.“
Ugandas on käsil suur eksperiment. Toekatest savionnidest ja väikestest põllulappidest ülalpool avaneb tööstuspiirkonda meenutav vaade veetornidele ja mobiilimastidele. Koole ja tervisekeskusi ehitatakse tellistest, betoonkatte ja klaasakendega. Kraanidest jookseb puhas vesi ning tänavalampidele, juuksuritöökodades muusikat üürgavatele raadiotele, seltsimajades jalgpallimänge näitavatele teleritele ja poodide laadimispunktides vonklevate juhtmete otsa torgatud mobiilidele annavad voolu väikesed päikesepaneelid.
Kogu maailma pagulaslaagrites elavad põgenikud täistuubitud telkides, ajutistes varjualustes või plekist sarades. Neid piiravad seadused, mis teevad neil väljaspool laagrit töötamise ja liikumise võimatuks. Isegi hästi läbi mõeldud laagrites, näiteks Jordaania kõrbes Azraqi laagris, sunnib tööta ja kuuluvustundeta elamise süngus põgenikke kodumaale naasma või üritama teenida raha ohtlikel hämaratel viisidel.
Ugandas tohivad Lõuna-Sudaani kodusõja põgenikud tänu maailma ühele edumeelsemale pagulaspoliitikale vabalt elukohta valida, maad harida ja töötada. Bidibidi tulevikku arutatakse kõrgeimal valitsustasandil ja rahvusvahelises kogukonnas. Eesmärk on ehitada pagulaslaagrist elamisväärne linn, mis võiks püsima jääda ka siis, kui põgenikud peaksid kunagi saama koju naasta.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti aprillinumbrist.
